TTš

Santiago + Las Condes + Andid

2008-06-28T15:11:00.004-05:00

Pilvede all on Santiago

Eelmisest postitusest on pikk aeg möödas. Eelmises postituses mainisin, et vulkaan enam ei purska, siis nüüd jälle purskas paar päeva. Ning vahepeal on kolm koolipäeva ära jäänud õpilaste ja õpetajate streikide tõttu. Mõnedes koolides pole juba kolm nädalat tunde olnud. Kõike parema ja tasuta hariduse nimel!

Minu viimased postitused Tšiilis. Ei viitsi pikka juttu ajada – oma päevaplaani üles kirjutada, kirjaniku kombel oma „seiklusi” vesta või ajakirjanikku mängides Tšiili elust, kommetest, inimestest, toitudest ja vaatamisväärsustest ülevaateid teha.

Santiago talv

Kui Tšiili asjadest tahaks veel kosta, siis oleks juttu piisavalt. Tunde ennast vabalt ja küsige kommentaarides Tšiili kohta!

Talv Santiagos2

Gregorio Prantsusmaalt, Sofia Tšiilist ja Teet Eestist umbes 3 km korgusel.

Tagasi Olmues ja re-entry orientatsioon

2008-06-08T23:03:00.004-05:00

Minu ja teiste vahetusõpilaste eelmisest korrast Olmues oli möödas 10 kuud. Ajast millal hakkas Tšiili vahetusaasta. Ajast millal kõik suhtlesime inglise keeles, vähesed rääkisid hispaania keelt. Ajast millal keegi ei teadnud Tšiilist suurt midagi. Mõned üksikud, kellel koduigatsus liiga suur oli, olid selle aja jooksul kodumaale tagasi pöördunud. Minu blogi esimene postitus oli just Olmuest! - http://tts0.blogspot.com/2007/07/aasta-tiilis.html. Olid kohal ainult eurooplased ja üks hiinlane.

Seekord oli re-entry orientatsioon ja räägiti kuidas Tšiili sõpradele, vahetus-perele ja kõigile tuttavatele nägemiseni öelda. Räägiti sellest, et kui eelmine aasta kodust lahkusime, siis pidime mõtlema, et me ei saa seda ja seda aasta aega teha ning teda ja toda aasta aega näha, ning nüüd on olukord veel keerulisem. YFU jagas nõuandeid kuidas tšiillastega kenasti hüvasti jätta jne. Samuti rääkisime veel sellest, et kas ja kuidas keegi vahetusaasta jooksul muutunud on – jäime üksmeelele, et keegi pole jõudnud veel 10-kuuga oluliselt muutuda. Kuid samuti jäime üksmeelele, et väikseid muutusi on Tšiili meie kõigiga teinud. (Vahetusaasta kestab veel edasi, seda ka kodumaal – ei ole mõtet kokkuvõtteid teha.) Kaalumuutjaid isegi ei olnud, mida tavaliselt pidavat rohkem olema, mina olen ka täpselt samasugune nagu ennem. :)

Turistipildil mina ja turistid

Olmue

Minu üllatuseks/pettumuseks oli see, et vahetusaasta ei võrdugi alati sellega, et inimene muutub paremaks suhtlejaks, julgemaks, maailmale avatumaks jms. Näiteks, mäletan ühte tüdrukut, kes eelmine aasta kõigiga suhtles ja jutustas, nüüd istus üksi. Oli teisigi, üks-kaks õpilast, kes tundusid palju vaiksemad ja mõtlikumad võrreldes eelmise aastaga. Seega ei pruugigi kogumus kõigile alati positiivne olla. Selleks, et hästi läheks tuleb lihtsalt osata õigel ajal vahetus-pere ära vahetada või üldse koju ära minna, juhul kui Tšiili elu ikka nii erinev kodumaa omast on. Üks tüdruk on pere vahetanud lausa viis korda ja oli ka õpilasi, kes alles nüüd vahetusaasta lõpus on jälle pere vahetanud.

Teisest küljest selle üle me loomulikult ei vaielnud, kas vahetusaasta suurele osale õpilastest oli positiivne või ei – kui palju uusi paiku me nägime, kui paljudes uutes linnades me käisime, kui palju uusi ja huvitavaid inimesi me kohtasime, kui palju erinevatest rahvustest inimesi me kohtasime, kui palju uut me õppisime, kui palju uusi tuttavaid me saime, kui palju uusi sõpru me saime, kui palju paremini me nüüd maailma mõistame, kui palju rohkem me nüüd oskame tolerantsemad olla, kui palju rohkem empaatiat meis nüüd on, kui palju rohkematest vaatenurkadest oskame asjadele vaadata, kui palju parem või halvem on vahetusmaa kultuur, kui palju rohkem me nüüd oskame mõista oma päris õiget perekonda kodumaal, kui palju rohkem me nüüd oskame mõista ja näha erinevaid asju ja nii edasi ja edasi ja edasi.

Enda vahtusaasta ja muutuste kohta ei tahaks veel kokkuvõtteid teha, sest vahetusaasta pole veel läbi, ning YFU väitel käib vahetusaasta edasi veel paar kuud ka kodumaal. Praegu tunnen küll ennast täpselt samasugusena nagu ma olin ka aasta tagasi. Lihtsalt aeg on edasi läinud ja mõned asjad on selgemaks saanud.

Tegelikult me ei filosofeerinud Olmues üldse nii palju nagu mina siin postituses – meil oli ainult meile, YFU Tšiili vahetusõpilastele, reserveeritud viietärniline hotell kahe suure basseini, sauna, mullivannide, suurte tubade ja rohke söögiga ja kõige muu hea ja paremaga. Viimasel õhtul Olmues korraldas YFU meile isegi „disko” koos diskoriga, snäkkide ja õludega.

Eelmisel aastal peale paari nädalat Tšiilis sai mulle selgeks, et teisel pool maakera on inimesed täitsa samasugused. Nüüd Olmues eurooplastega aega veetes sai mulle jällegi selgeks, kui erinevad võivad olla ladina-ameeriklased ja eurooplased. Veider.

Valik eurooplasi

Miskit mäda on siin Tšiili riigis

2008-06-06T12:35:00.002-05:00

Eelmisel aastal 30. novembri postituses tegin juttu sellest, kui nõme on see, et Tšiilis ülikoolid ja koolid omavahel konkureerivad ennast reklaamides televisioonis, ajalehes, raadios ja tänaval ning reklaamid sarnanevad kõige muuga kui mõne haridusasutuse reklaamiga. (Vaata minu kooli reklaami - http://www.youtube.com/watch?v=i8zA3oTue9c ) Sest ülikoolid võiksid omavahel koostööd teha teaduse ja parematue tulemuste nimel. 4. märtsi postituses mainisin, et koolivormid Tšiilis ei täida oma ülessannet – koolivormi idee on selles, et õpilasi majandusliku olukorra järgi ei eristataks, kuid „vaesed” sorteeritakse „rikaste” seast välja juba kooli õppemaksuga, sest kõik teavad et erakoolis saab parema hariduse kui riigikoolis. Hiljuti 19. mai postituses rääkisin kuidas õpetajad meist revolutsionääre proovivad kasvatada ning kuidas minu klass ja paralleelklass koolilt klassiruumi „üle võttis” – istusime kõik koos klassiruumis luku taga ühise eesmärgi nimel – muuta direktori otsus, et mitte tüdrukut koolist välja visata. Mainisin kuidas õpilased lõpuks tõestasid, et erakoolid töötavad nagu üks kasumit tootev firma, mitte nagu üks haridusasutus.

Nüüd õpilased protestivad juba eelmisest nädalast saati, Santiagos. Õpilased tulid tänavale nõudma koolide finantseerimise ja õpilaste toetamise parandamist. Õpilased nõuavad haridusminiteeriumilt ja uuelt riigieeralvelt rohkem raha haridusele – rohkem raha riigikoolidele selleks, et võimaldada kõikidele võrdset haridust kõigile, tasuta eksamid (hetkel peavad tšillased koolilõpu eksamite tegemise eest maksma – iga eksam ca. 450 EEK), tasuta ühistransporti õpilastele ning lühemaid koolipäevi. Riik pidavat praegu suuremate summadega toetama eraülikoole, kui riigiülikoole, sest eraülikoolidest väljuvad paremad spetsialistid.

Kolmapäeval oli üleriigiline õpilaste ja õpetajate protest. Ka minu koolis polnud tunde ja keegi kooli hommikul ei läinud. Hommikul kella kümnest oli kesklinnas keskkooli- ja ülikooliõpilaste protest, mis oli rahumeelne. Mina jõudsin kohale just siis kui politsei hakkas kõiki veekahuritega laiali ajama, aga ega mul polnudki plaanis seal protestida. Santiagos oli kolmapäevane protest päris karm – politsei vahistas ligikaudu 800 õpilast ja ajas neid laiali veekahurite ja pisargaasiga. 15 inimest sai rahustuste käigus vigastada.

Valik pilte protestimarsilt. FOTO: 5 x La Tercera

Täna käisin koolis ja homme, reedel, jälle kooli pole – täitsa huvitav elu. Täna jäid kaks viimast tundi ära, sest anti maavärinahoiatus, kuid seda mida oodati veel pole. Vulkaan Chaiten lõpetas ka lõpuks purskamise ära, kuid läbi linna nimega Chaiten voolab nüüd uus jõgi. Maavärinahoiatus anti, sest viimastel päevadel on palju väikseid maavärinaid olnud ning kardetakse uue vulkaani ärkamist.

Kaosest veel nii palju, et viimased kolm päeva protestivad ka veoautodejuhid ja transpordifirmad kogunedes suurte veoautodega kiirteedele, kiirteid blokeerides. Protestitakse liiga kõrgete maksude ja kõrge bensiinihinna vastu jms. Selle tulemusena on kaupade transport häiritud – bensiinijaamades on bensiin otsa lõppenud (või on lõppemas), suured poed on pooltühjad ning ühistransport on häiritud bensiinipuudusel ning suured liinibussid pikemaid vahemaid ei sõida ning liiklus on kiirteedel häiritud.

Ülemine pilt veoautode streigilt ja kaks viimast pilti vulkaanijalamilt. FOTO: 3xLa Tercera

1000 km ja 300 peesot

2008-06-02T11:00:00.000-05:00

Vahepeal olin viibinud Santiagos ja selle ümbruses. Viibimine Santiagos venis minul mõned päevad pikemaks, sest kiirtee ja mõned sillad olid vihmavee poolt minema uhutud. Lõpuks aitas mul kodubussile koha saada mu sõber Sveitšist.

„¿Tío nos lleva por tres cientos?” küsib sveitšlane bussijuhilt ehk „Onu, kas sa meid kolmesaja eest veaksid?” ja 13-tunnine bussisõit võis alata!

Hea näide sellest, kuidas korralikust Sveitši poisist on 10 kuuga tšillane saanud ning näide sellest kuidas tšillaste ühistransport toimib.

Vahetusaastalõpu ebaõnn

2008-05-28T17:23:00.006-05:00

Stencil tänaval

Viimastel kuudel Tšiilis on mind ebaõnn tabanud, kõike seda viimase pooleteise kuu jooksul. Kõigepealt, aprilli lõpus, taheti mind tänaval röövida – väikesed poisikesed, kelle juurest pääsemiseks ma eelistasin pigem kiireid jalgu, kui teravaid sõnu. Peale seda, „neelas” pangaautomaat mu kaks pangakaarti endale kõhtu, mille tagajärjel pidin ma mõnda aega rahatu olema. Ja nüüd, kõige tipuks tegid murdvargad host-pere kodus tööd, ajal mil mina Santiagos olin ja host-pere suvilas oli. Peale suure plasmateleri läksid ka kaks laptopi. Minu läpakas jäi õnneks alles, kuna ma olin selle koolikotti ära peitnud, kuid koolikott oli siiski kellegile ette jäänud ning arvuti ekraan on selle tulemusena kehvas olukorras. Nüüd ei teagi kas peaks kuulama kellegi trip.ee kasutaja nõuannet, kes soovitas Puerto Monttis käia ainult tänavapoolel kuhu paistab päike või lähtuda raamatu LonelyPlanet-i väitest, et ma elan Lõuna-Ameerika ühes kõige ohutumas paigas. Rääkides õnnest, siis suvel varastati host-isa laptop suvilast, minu ja kahe venna laptopi kõrvalt. Santiagos, vahetusõpilaste kokkusaamisel, kuulsin aga veel õnnetumatest lugudest.

Tänavakunst graffiti "Compra felicidad" - Tšiili 100-peesone ja tekst: OSTA ÕNNE.

Muidu uudistest – vulkaan endiselt purskab tugevalt. Ajal, mil mina Santiagos olin, oli minu kodus 5,2-palline (mitte Rihcteri skaala järgi) maavärin. Viimasel ajal on esinenud haruldast lõunatuult minu kodu kandis. Selle tulemusena on natukene vulkaanituhka maha sadanud ka minu linnas. Ning kogu linn on sudu ja tuhapilve sees, kuid midagi tõsist ei juhtu. Kui lood tõsisemaks lähevad, siis hakkan vulkaanituhka Eestisse importima – kohalikud pidavat juba Ebay-s müüma.

Olen pannud segast ja muidu elu

2008-05-19T23:49:00.002-05:00

Kaks ja pool kuud olen sellel aastal juba Ladina-Ameerika koolis tühja istunud, kuigi matemaatikatunnis olen saanud ka ülikoolitasemel matemaatikainseneri ülesandeid lahendada. Viimastel päevadel on talv kohale jõudnud, see-eest sügis oli nagu olematu – alles paar nädalat tagasi olid veel 20-kraadised suvised ilmad. Täna peale kooli pidin heeringaks külmuma, sest väljas oli 9 kraadi sooja. Minu hingamisteid on kahjustanud juba viimased nädal aega linna kohal hõljuv sudu.

Koolihoov + mobiiltelefon + talv ja mai kuu

Kuna minu linn asub vulkaanist siiski piisavalt kaugel (150 km), et lumesulaveed, tuha-laava-veejõed siiani ei ulatu ja linna enda alla ei mata, siis on minu kooli tulnud õppima õpilasi vulkaanijalami 100 km ümbrusest, mis on kõigile järgnevaks kolmeks kuuks suletud. Sellega seoses istusin eelmisel neljapäeval klassikaaslastega klassiruumis luku taga, sest me protestisime, nagu ka paralleelklass. Protesti alustas paralleelklass juba eelmisel päeval protesteerides direktori otsuse vastu, kes oli otsustanud parallelklassist ühe tüdruku välja visata, kes vulkaanijalamilt oli tulnud. Ta oli koolis juba paar päeva käinud, töid järele teinud ning ka koolivormi ostnud. Ühel heal päeval direktor aga otsustas, et palju ta neid õpilasi külast ikka oma kooli võtab, eriti veel kui nad õppemaksu ei maksa. Selle peale ütles ta tüdrukule, et me ei saa sind kooli nimekirja võtta, sest sul pole pabereid (need on lõksus vulkaanipiirkonnas), ja üle-üldse seal külakoolis, kust ta tuli, on nii halb õppimistase, et ta üldse kohe selle kooli õpilaseks ei sobi. Niisiis kirjutas paralleelklass direktorile viisaka kirja, väljevõtetega kooli eeskirjadest ja seadustest ning kooli missioonist, mis seisneb teiste õpilaste austamises jne.

Mismõttes tüdrukul ei ole pabereid? Ega ta koer ei ole! Hiljem selgus et kõikide riigi õpilaste andmed saab kuskilt andmebaasist, mitte ei ole vaja neid paberil. Õpilased otsisid välja külakooli reitingu riigi koolide tabelis, kus külakool oli minu koolist eespool. Direktorilt erilist vastukaja õpilaste kirjale ei tulnud, järgmise päeva hommikul suhtles parallelklass isiklikult direktoriga. Peale seda oli veel palju vaidlemisi inspektoritega ja kõnelusi õpetajatega. Näiteks, minu klassile pidi parajasti tundi andma noor, alles ülkoolist väljunud hispaania keele õpetaja, kes proovib meist revolutsionääre kasvatada. Ta toetas meie tegevust kooli vastu ning andis meile nõu ning rääkis meile loo kuidas tema kursus kooli ajal matemaatika õpetaja koolist välja viskas, sest nende arvates oli see halb õpetaja. Mitmed õpetajad on juba ammu meile püüdnud selgeks teha, et kool EI OLE direktor, juhtkond, õpetajad ja koolimaja! Kool on selle õpilased! Kool=õpilased, nii nagu ka riik=elanikud, mitte see maa mis kuulub riigile. Elanikud teevad just ühest riigist sellise riigi nagu ta on. Kui pole õpilasi, pole kooli! Näiteks on õpetaja meile õpetanud, et kui meile ei meeldi reegel, et poiss-õpilasel ei või olla liiga pikki juukseid, siis kogugum selle vastu allkirju või mida iganes, aga ärge istuge käed rüppes. Sama kehtib ka koolivormi kohta – kui ei meeldi siis ei ole mõtet sellega pea norgus ringi käia. Sel aastal on noortemate klasside õpilased otsinud kooli seadustikust vastuolusi õpilaste õiguste ja kohustuste hulgast - nt juuste kasvu piiramine ja koolivormi kandmine. Minu klass üritas klassijuhatajat koolist välja visata, sest suurele osale klassist ei meeldi ta ei õpetajana ega klassijuhatajana. Asi lõppes eelmisel nädalal sellega, et klassijuhatajaga rääkisime sotid selgeks, aga õpetaja sai koolist kaks nädalat palgata puhkust.

Ajalooõpetajale meeldib seletada

Vulkaanitüdruku lugu lõppes neljapäeval sellega, et vahetult enne söögivahetundi, peale pikki kõnelusi direktori ja klassidirektiivi vahel helistas direktor tüdruku emale ja palus andeks, põhjendusega, et kõik inimesed teevad vigu. Õpilased aga tõestasid, et selline erakool töötab nagu üks kasumit tootev kompanii, mitte nagu kasvatusorganisatsioon.

Veel sama päeva koidikul avasin oma blogi selleks et sellele kriitiline pilk heita. Kui fotod jäävad ainult tehnika taha, siis peale mõningate postituste lugemist jõudsin küll järeldusele, et olen pannud segast. Igasugust sellist kirjavigast „mina olen kõige targem” wannabe juttu oli päris palju, kuigi tegelikult on kõik ok, arvestades et Priit Pullerits mind Postimehes esile tõi ja mu blogi 20-25 nägu päevas külastab. Peaks vist oma blogi üleüldse tasuliseks ära tegema?

Neljapäevasele kohtumõistmisele järgnes reede ja õpilaste päev. Nii nagu on olemas õpetajate päev, on olemas ka õpilaste päev. Õpilaste päeval tunde polnud. Kõik õpilased kogunesid aulasse, kus õpetajad meile tantsisid, laulsid ning etendasid ning lõpuks süüa-juua pakuti ja lõunasel ajal muusika valjuks keerati ja kõik õpilased cumbiat, reggeatoni ja kõike muud tantsisid, justkui vanal heal koolidiskol. See oli väga lõbus ja olen kindel, et kõik õpilased jäid sellega väga rahule, mida õpilatajad õpilastele korraldasid. Õpilaste päevale järgnes grill-pidu sõbra majas.

Miks on Eestis ainult õpetajatel oma päev ning õpilastel pole? Diskrimineerimine! Kus on demokraatia ja võrdõiguslikkus? Mille nimel tegutsevad Eestis feministid, kui naistel Eestis on enamikke ööklubidesse sisspääs odavam kui meestel (kui mitte tasuta) jms privileegid naistele. Kui naistelt nõutakse vähem, siis ei saagi ju loota, et nad ükskord sama palju palka teeniksid kui mehed. Tšiilis, mis oli üks esimesi riike kus valitses naispresident, selliseid soodustusi pole. Eesti koolides kehalise kasvatuse tunnis on poistel ühed normid ja tüdrukutel teised (ehk leebemad). Näiteks paar nädalat tagasi kehalise kasvatuse tunnis tüdrukud virisesid, et miks nemad peavad tegema sama palju kätekõverdusi, kui poisid. Sellepeale noor NAISõpetaja vastas neile, et ega tüdrukud siis ju kehvemad pole kui poisid, tahate ju elus ka vähemalt sama kaugele jõuda, kui poisid ja matemaatikas ja füüsikas vähemalt sama targad olla.

Lauppäeval reggeatonisin kahe Austraalia tüdruku, Norra tüdruku ja paari sõbraga kahekordses klubis. Eile magasin ja kirjutasin ühe veidra postituse blogisse juurde, ning tundub, et tänase postitusega jätkan blogisse kirjutamist (oma wannabe stiilis). Homme ootab mind Santiago ja re-entry orientatsioon.

Hõrgutav koolitoit

Tšiili noortekultuur

2008-05-18T22:00:00.012-05:00

Neljapäevane pärastlõuna Puerto Montti kesklinnas, 20 kraadi celsiuse järgi, taevas üksikud kiudpilved, koolipäev lõppenud. Pargipingil suudlevatest stressivabadest noortest kuni kultuurisõda pidavate flaitede ja pelolaisideni. Mööduvad räpparid ja mörisevad sportlikud flaiteautod. Pargimurul istuvad marihuaanasigarit rullivad hipid ning jalutavad lühikestes seelikutes pilkupüüdvad pelolaisid. Räppivad räpparid ja päikese eest varju otsivad emod.

Kohalik noortekultuur on kirevam ja mitmekesisem kui Eestis. Selle üheks põhjuseks on kindlasti see, et Tšiili rahvastik on noorem kui Eesti oma. Tšiili jõuab samasugusesse demograafilisse etappi, nagu Eesti, 10-15 aasta pärast. Rahvastiku arengu ehk demograafilisse etappi, kus elanikkond vananeb ning vanurite osakaal ühiskonnas on suurem, kui noorte osakaal. Keskmises Tšiili perekonnas kasvab 3-4 last. Nendest aspektidest lähtudes on Tšiili veel täielik nn. kolmanda maailma riik.

Tšiilis liigitatakse noori nende välimuse järgi erinevatesse „hõimudesse” – pokemonid, pelolaisid, flaited, emod, hipid, pungid, gootid, räpparid jpt. Kõigil neil on enda isiklik stiil – alustades muusikaeelistusega lõpetades soengu ja riietumisstiiliga. Peaaegu kõigile noortele saab tänaval sildi külge panna, millist „liiki” (või liike) ta esindab. Päris stiilipuhtaid on vähe.

Pelolaisid ja pokemonid ööklubis reggeatoni tantsimas. Foto: internet.

„Kes oled Sina?” võivad pärida uued tuttavad. Kõik ei pruugi olla kindlalt ühe stiili esindajad. Näiteks võib keegi olla poke-emo – talle meeldib riides käia ja välja näha nagu pokemon, kuid tema mõtteviis ja muusikamaitse on nagu emo-l, järelikult poke-emo. Paljud stiilinimetused on muutumas (või juba muutunud) sõimusõnaks, nagu näiteks on rullnokk Eestis.

Eesti noortel on samuti väga palju subkultuure, kuid neile ei pöörata tähelepanu. Tšiilis käib karm noorte kastidesse paigutamine – seda eriti noorte endi seas ja meedias. Eestis piirdub kasti tagumine enamasti ainult rullnokkadega. Kastidesse paigutamisel pole mingit seost majandusliku heaoluga.

Noortesaade Yingo - ülesanne: modelais peab ära sööma pelolaisi vahukoore, selleks et oma tiimile punkte juurde teenida. Foto: Chilevision

Viis korda nädalas, tööpäeviti, 7-8 ajal õhtul, on tele-eetris vähemalt üks noortesaade. Ajal, mil Eesti telekanalites on eetris uudised, majandussaated, poliitikute väitlused jms. Selliseid saateid nagu „Pealtnägija”, „Kahvel”, „Foorum” jms siin sama hästi kui ei eksisteeri. Peaaegu kõik telesaated on meelelahtuslikud, va uudised. Noortesaadetes võistlevad enamasti omavahel pokemonid ja pelolaisid selle nimel milline hõimudest (stiilidest) on ilusam, tugevam ja vapram. Talk-showd kus flaited ja emod pajatavad oma probleemidest ja puistavad televaatajatele südant ning saatejuhid ja publik neid aidata püüavad. Samuti võivad teismelised sõbrannad selle üle arutleda millist stiili keegi kannab – kas ta on pokemon või emo? Mitte ühegist noortesaatest ei puudu muusikastiil reggeaton ja tantsijannad. Mulle tundub, et meedia tähtsustab üle erinevaid noorte stiile ning see on vale, et meedia niimoodi rangelt noori kastidesse paigutab. Meedia ja tšiillased on tekitanud justkui kultuurisõja.

Noortesaade Yingo, ülesannete vahepeal tantsivad kõik mängus osalejad.

EMOd. Kui mõni noor näeb välja nagu Marylin Mansoni fänni siil, on ta emo. Keskmise emo tunneb ära lohakalt mustaks värvitud juuste ja silmi varjava tuka järgi. Emode riietuses annab tooni must värv. Ka rõivad peavad võimalikult liibuvalt seljas istuma ja olema võimalikult triibulised. Tüdrukutel sobib kanda lõhkisi sukkpükse. Riietusega käivad kaasas aksessuaarid, nagu kõikvõimalike neetide ja ogadega rihmad, käe- ja kaelavõrud, huule- ja kulmurõngad.
Jalas kannab tüüpiline emo mustavalgeruudulisi tenniseid. Päikest emod eriti ei kannata, see ei sobi nende nukrusest pakatava maailmapildiga. Karmivõitu välimusest hoolimata on emod rahumeelsed. Õhtuti kogunevad emod kesklinna rohelisse parki puu alla murule istuma selleks et enda ja ülejäänud maailma elu üle juurelda ning võimalusel paar õlut libistada.

Gootid. Teatud mõttes on gootid emode sugulased, kuid nende riietus on märksa glamuursem. Rõivastuses tooni andvat musta ilmestatakse mõne punase või roosa detailiga. Gooti tüdrukud käivad tihti pika ilusa tumeda kleidiga, Gooti noormehed eelistavad korralikku maani mantlit ja musti teksas- või nahkpükse. Juuksed on gootidel pikad, tumedad ja kohevad. Tihti lakitakse küüned mustaks. Gootid armastavad koguneda üksteise korterites, mõnes rokibaaris, bändiruumis. Päevi veedavad nad õppides, logeledes, bändi tehes ja omapärast filosoofiat arendades.

Punkarid. Riietuses rentsliglamuuri eelistava punkari kohustuslik stiilielement on nahktagile õmmeldud või joonistatud mõne kaks-kümmend aastat tagasi laiali läinud bändi logo või graffiti või kirbuturult pool-muidu ostetud vanad embleemmärgid. Punkarid Tšiilis võivad olla ühinenud skinnidega, kes erinevad punkaritest ainult juukse kasvu poolest. Riides kannavad nad lendurijopet (bomber), kitsaid teksaseid ja tanksaapaid. Minu aru saamise järgi pole skinnidel ja Tšiili patriootidel midagi ühist. Aga võin ka tugevalt eksida. Nii skinnidele kui punkaritele meeldib tagil kanda natsi-Saksamaa märki, tõenäoliselt lihtsalt moe pärast. Pärast kolmandat õlut muutuvad punkarid ja skinnid ülemeelikuks ning hakkavad lollusi tegema. Punkarid ja skinnid kuulavad igasugust punkrokki.

Foto eelmise aasta talvest, augustist. Paremal minu endine klassivend ja vasakul keegi koolivend. Näide skeiteritest ja BMXeritest.

Skeiterid, BMXerid. Need kaks erinevat rühma võib Tšiilis üheks suureks grupiks lugeda. Kui dressipluusi hõlmade lehvides tuhiseb mööda rula, rull- või pisikese BMX-jalgrattaga tüüp, siis järelikult oli tegu skeiteri (skater – rulataja ingl. k.) või BMXeriga (trikijalgrattur). Sedasorti noore riietuse läbiv joon on praktilisus. Üksteise peale on laotud T-särk ja lukuga dressipluus. Jalas on “paistetanud” välimusega tossud. Rõivastes on elemente nii emo- kui ka punk-stiilist. Mõnikord kogemata on püksipõlv katki rebenenud kukkudes. Sellised tüübid kogunevad igapäevaselt peale kooli kesklinna parki või kohalikku skeitparki, ühed selleks et möödakäijatele kaelamurdvaid trikke näidata, teised selleks et lihtsalt vaba aega veeta. Alati on kohal ka parv sädistavaid tüdrukuid, kes iga vähegi kaelamurdva triki peale ahhetavad. Suur osa skeiteritest või nende sõpradest on räpparid, kes erinevad eelnevatest selle tõttu, et nemad ei tuhise dressipluusi hõlmade lehvides mööda, vaid longivad, pea maas, kapuuts peas, nägu varjates parajasti mõnda riimi pobisedes. Riides kannavad enamasti kolm numbrit suuremaid rõivaid. Räpparid vihkavad pelolaise.

Hipi. Foto: internet

Hipid. Tänapäevased Tšiili-hipid on läänelikest kuuekümnendate hipidest erinevad – ei kanna nad värvilisi liibuvaid riideid ega kanna lilli juustes. Loodus ja selle hoidmine on üks nende eluvaadetest. Meeshipidel on kohustuslikud rastapatsid. Hipid kannavad peamiselt tumedavärvilisi kaltsukariideid. Hipid kogunevad tavaliselt ookeani rannikul selleks et õlut juua ja marihuaanasigarit suitsetada. Hipid kuulavad reggeat.

Järgmised kolm stiili on Tšiili stiilid, mida muudes riikides ei kohta, ning stiilid millele tšiillased ise kõige suuremat tähelepanu pööravad.

Flaite on Tšiili versioon Ameerika vaesest gheto-neegrist. Lähimad suguvennad Eestis on ossid ehk rullnokad. Kui autoomanik on arvanud, et sumbutaja eemaldamine autolt annab sellele hobujõude juurde, on tegemist Tšiili-flaitega, sest isegi Eesti ossid ei saa sellega hakkama. Kui selja tagant tuleva sumbutajata auto salongist kõlavad cumbia rütmid, on tegemist flaitega. Kui sumbutajata auto ja cumbia rütmid sunnivad pilku pöörama ning otsa vaatab mõni 80ndate roostes Nissan, Opel, Toyota, Kia või Peugeot (nt 505) või mõni pisike reklaamkirjadega kaubik (tööauto loomulikult), on tegemist flaitega. Kui, vana cumbia rütmidest ja mootori lärmakusest, auto on kõivõimalike kleepsude alla mattunud ning millele on kahepoolse teibiga külbe kleebitud tuuletiib, on tegemist flaitega. Kui auto roolist vaatab vastu „mina olen kõige kõvem tüüp üldse” näolapike, millele annavad ilmet nokamüts, vuhvel-dressid, ning mulleti soeng, on tegemist flaitega. Kui autost astub välja valgete praakide Nike Shox tossudega tüüp, kelle püksisääred on sokkide sisse pandud, on tegemist flaitega.

Grupp flaitesid. Foto: internet

Vaesematel flaitedel autosid pole, kuid vuvhlid dressid on nad jõudnud endale sellegipoolest osta, moes on ka „paisunud” skeiditossud ning DC jms rulariided. Suur osa flaitedest teenivad söögi ja õlu ja piscocola jaoks raha pisivargustega või juhutöödega. Ükski flaite ei ole nii intelligentne, et välja mõelda üks korralik petuskeem kuidas miljoneid peesosid teenida.

Kõige nooremaid flaitesid, puberteediealisi, võib kohata suurtemate kaubanduskeskuste ümbruses ohvreid otsimas. Mõned neist on ka rahulikumeelsed – küsivad möödakäijatelt raha ilma noa näitamiseta ja ei muutu pahuraks kui sa neile kahte krooni ei taha anda. Kõige lihtsam on flaitesid leida vaesetest linnaosadest, kus tüübid passivad tänavanurgal ja/või mängivad tänaval jalgpalli. Flaited, nagu teevad seda USA gängsterid vms, omavahel ei eriti ei peksa, tapa ega tulista. Flaited jagunevad peamiselt jalgpallimeeskonna eelistuse järgi, enamasti Colo-Colo või Universidad de Chile. Erinevates vaesetes linnaosades eelistatakse ühte neist klubidest. Vaest linnaosa läbides saab majade, graffitite ja flaitede riietuse järgi selgust, kas tegemist on Colo-Colo või Universidad de Chile piirkonnaga, linnaosaga (või kvartaliga).

Selline on kumbia, Kolumbia päritolu muusika. Mitte just kõige parem variant, aga ajab asja ära.

Näide reggeatonist, kohalikust pop-muusikast, mida mängitakse peaaegu igas raadiojaamas ja ööklubis. Seda muusikat eelistavad eelkõige flaited ja pokemonid.

Flaitedel on oma isiklik sõnavara, mis on sarnaneb kõige muuga kui hispaania keelega ning oma viis sõnu hääldada. Peale eelmainitud cumbia kuulavad flaited ka reggeatoni (Ladina-Ameerika räpp/pop muusika)

Kolm pelolaisi. Foto: http://www.fotolog.com/lais_ondulais/

Pelolaisid on flaitede vastandid – enamasti pärit jõukatest perekondadest, oma arvamusega peretütred, kuulavad ainult lääne pop-muusikat (sest cumbia ja reggeaton on liiga flaitelikud), nad ei oma fotologi (sest see on liiga flaitelik või pokemonilik), kannavad ainult uusimat Itaalia moodi ja kalleid disaineririideid, hoolitsevad oma välimuse eest, käivad ainult valitud pidudel, õpivad ainult kallimates erakoolides ning vihkavad flaitesid ja pokemone. Pelolais tähendab tegelikult sirgendatud juustega ilusat tüdrukut, kuid samamoodi öeldakse ka poistele. Sama tüüpi lokkis juustega tüdruk on ondulais ning modellid ja poisid jms modelaisid. Pelolaiside sugulased Eestis on erinevad solaariumi-tibid, pleikarid (playboyd) ja virukad. Suurim vahe Eestiga on see, et siin ei käi ükski tibi solaariumis. Kui pelolaisidel kooli, pere ja edvistamise kõrvalt aega üle jääb käivad nad suurtes kaubanduskeskustest (mallides) shoppamas, Tšiili parimates randades päevitamas ning kalleimatel ja parimatel Santiago pidudel. Valik pelolaise - http://www.fotolog.com/lais_ondulais/

Kaks pokemoni. Foto: internet

Pokemonid on kõikidest nendest stiilidest kindlasti kõige kõmulisem ja kõige rohkem vastukaja saanud välismeedias, kui Tšiili noorte stiil. Järgnev lõik on pärit tuntud USA ajakirjast Newsweek, artikkel Tšiili noortest - „It’s Sex, not Politics” („Tähtis on seks, mitte poliitika”):

The teens call their public orgies ponceo. On a typical Friday afternoon in the Chilean capital of Santiago, hundreds gather in a leafy urban park for a few hours of sexual experimentation. Surrounded by passing strollers, they trade partners multiple times—mostly engaging in anonymous rounds of oral sex. When the party is over, no contact information is exchanged. Same-gender interactions are commonplace, as the lines between hetero- and homosexuality are blurred, partly by the alcohol and drugs consumed, but also by shifting social mores held by Chilean youth, in contrast to their conservative parents. "Ponceo is about having fun," says Natalia Fernandez, a 15-year-old with pink hair and a pierced chin. "This time I had seven partners."

Sama lõik tõlgitud eesti keelde minu poolt, loodan et tõlkisin arusaadavalt:

Teismelised kutsuvad oma avalikke orgiaid ponceo-deks. Tavalisel reede pärastlõunal kogunevad Tšiili pealinnas, Santiagos, sajad noored mõneks tunniks rohelisse linnaparki, selleks et seksuaalselt eksperimenteerida . Ümbritsetud mööduvatest jalutajatest, vahetavad noored partnereid mitmeid kordi – kütkestav anonüümne oraalseks. Peo jooksul partnerid üksteise kontaktandmeid ei vaheta. Suhted samasooliste vahel on tavapärased, piirid hetero- ja homoseksuaalsete vahel on hägused, osaliselt alkoholi ja narkootikumide tõttu, aga samuti on see tingitud sotsiaalsete tavade vahetusest Tšiili noorte eestvedamisel, kontrastiks nende konservatiivsetele vanematele. „Ponceo on selleks et lõbutseda” ütleb Natalina Fernandez, 15-aastane huulerõngaga roosajuukseline tüdruk. „Sel korral oli mul seitse partnerit.”

Loe kogu artiklit inglise keeles siit. http://www.newsweek.com/id/124098

Pokemoni stiil on inspireeritud Jaapani animafilmidest ning Jaapani kultuuri populaarsusest Tšiilis. Pokemonide soeng on mingisugune segu mulletist, sirgendatud juustest ja Jaapani multikategelaste soengutest. Tüübid kannavad riides „skeiteri” stiilis riideid – skeiditossud, laiad teksad, mida kantakse allpool vööd ning kaks numbrit suurem t-särk. Enamus tüdrukutest näevad välja eriti koledad – skeiditossud ning samuti püksid põlveõndlas ja näod meigitud („krohvitud”). Soengud on nii tüdrukutel kui ka poistel samasugused, kuid tüdrukute peas näeb see soeng eriti kole välja, kuigi ei saa ka öelda et kõik pokemonidest tüdrukud koledad oleksid. Riietusega käivad kaasas aksessuaarid – värvilised käevõrud, kus iga käevõru tähendab ühte sõpra.

Pokemonid kogunevad igapäevaselt peale kooli kesklinnas, selleks et sõpradega juttu ajada ja suitsetada. Istutakse pargimurul või pinkidel ning kuulatakse kellegi telefonist või muusikapleierist reggeatoni. Nagu USA gängsterid kaheksakümndedatel kõndisid ringi makk õlal, siis tänapäeval pokemonid käivad ringi ja kuulavad muusikat telefonidest, ilma kõrvaklappideta, selleks et ikka kõik kuuleksid. Reedeti on pokemonidel omad peod, nagu märgib ka Newsweek-i artikkel, kuid tavaliselt ei ole tegemist orgiatega, ega homo- või biseksuaalsete kohtumispeona. Autor on tahtnud lihtsalt ühte intrigeerivat lugu saada. Ponceo piirdub enamasti ainult suudlemisega. Tõenäoliselt on artikli autor võtnud „tõe” orgiate kohta YouTube-i laetud videost, kus tüdrukust pokemon, koolivormis, teeb oma pokemonist klassivennale oraalseksi. Ning kõike seda kuskil pargis teiste sõprade juuresolekul. Video jõudis meedia vahendusel kõikide tšillasteni, mille tagajärjel videos osalnud tüdruk enesetapu tegi.

Pokemonid!!!

Kokkuvõtte midagi tarka öelda ei oska. Sellist postitust motiveeris kirjutama just see „Newseek”-i artikkel, et kirjutada pokemonidest, millest Tšiilis nii palju räägitakse. Loodan, et saite natuke aimu Tšiili elust.

2008-05-06T17:07:00.005-05:00

Foto: AFP/Scanpix

Suikunud vulkaan asus äkki laavat purskama

Reedel Tšiili lõunaosas ootamatult suitsu ja tuhka välja
ajama hakanud Chaiteni vulkaani kraatrist purskus eile juba laavat. Tulemäe ennustamatu käitumine on sundinud piirkonnast evakueerima ligi 5000 inimest.

Uudisteagentuuri AP teatel kerkis laava ja suitsusammas eile koguni 20
kilomeetri kõrgusele taevasse. Õhku paiskunud peeneteraline tuhk on matnud vulkaani ümbritsevad linnad 20-sentimeetrise tuhavaiba alla ning muutnud lähiümbruses põhjavee joogikõlbmatuks.Tšiili kriisiameti sõnul on taevast katvate tuhapilvede tõttu nähtavus endiselt kehv, samuti on õhk täis tugevat väävlile iseloomulikku lõhna. Tuule abil on tuhk kandunud ka Argentinasse. Sealses Chubuti maakonnas on nn tuhavihma tõttu suletud koole ja teid.

Pealinnast Santiagost 1200 kilomeetrit lõuna pool paikneva
vulkaani jalamil asuv samanimeline linn on elanikest peaaegu täiesti tühjaks tehtud. Nüüd evakueeritakse ka teise väikelinna Futaleufu elanikke.Ehkki asjatundjate hinnangul pole tulemägi olnud aktiivne vähemalt nelisada aastat, prognoosib riikliku seismoloogiateenistuse spetsialist Luis Lara, et Chaiten võib pursata mitu kuud.Tšiili lõunaosas asub sadu väikesaari ja kitsaid fjorde ning paljud sealsed elanikud ei ole iialgi oma kodukohast kaugemal käinud.Indoneesia järel maailma aktiivseimate tulemägede järjestuses teisel kohal olevas Tšiilis on umbes 2000 vulkaani, millest teadlaste hinnangul on aktiivseid ligikaudu pool tuhat, nende seas ka kaks Lõuna-Ameerika kõige aktiivsemat tulemäge – Villarica ja Llaima.
(Reuters/BNS/PM)

Allikas: http://www.postimees.ee/070508/esileht/valisuudised/328660.php

Mina elan vulkaanist 160 km põhja suunas, vulkaanist 160 km lõuna suunas, külas Futaleufu, evakueeritakse juba inimesi. Seega kui tuule suund peaks muutuma võib minul ka õnneks minna. Futaleufu näeb hetkel välja selline:

Reportaaž vulkaan Chaitenist

2008-05-05T00:25:00.006-05:00

Inspireerituna minu blogi päises asuvast pildikesest, kus on purskav vulkaan, pakub Tšiili mulle juba teist vulkaanipurset minu siin oldud 8-9 kuu jooksul.

Olen küll aeglasem, kui uudisteagentuur BBC, kuid hea tahtmise juures oleksin võinud juba reede hommikul tuhapilvedest pilti teha ja vulkaanipurskest enda blogisse raporteerida. Lingid Postimehest ja BBCst – uudis Postimehes ; Uudis BBCs

Foto: BBC

Lisaks BBC uudisele võin veel lisada, et nüüdseks on juba rohkem kui 4500 inimest evakueeritud vulkaanile lähimast linnast (külast). Teine suurem purse toimus Tšiili aja järgi pühapäeva varahommikul (esimene oli neljapäeva öösel vastu reedet). Vulkaan tegutses viimati 450 aastat tagasi ning on väga madal vulkaan – kõrgusega umbes 1000 meetrit. Täna hommikul kandis tuul tuhapilve ka Puerto Monttini (linn kus ma elan), kuid üsna kiiresti tuhapilv ja sellega kaasnenud lõhnad kadusid. Midagi tõsist ei ole (ei olnud), homme lähen kooli ja kraanivett võib samuti endiselt juua. Puerto Montt asub veidi rohkem kui 150 km vulkaanist. Chaiten näeb välja nagu peale lumetuisku – kõik on valge. Kogu linna katab tuhakiht.

Järgmiste purseteni!

Mi Cumpleaños

2008-04-30T23:41:00.004-05:00

Mõni nädal tagasi möödus minu sünnipäev, mille auks pere mulle üllatus-sünnipäevapeo korraldas. Minu sünnipäev möödus reedel, seega teadsin et reede õhtul lähen kahe vanima vennaga ning paari klassikaaslasega mõnda kohalikku klubisse. Nii pere kui ka vanim vend ja õde andsid mulle kingid juba pärastlõunal ära, selleks et ma midagi ei aimaks. Õhtul peale kümnet võttis vanim vend minu koos vennaga kodust auto peale. Vahepeal tegutsesime linnas kuni mind autos kinni seoti. Viidi mind autoga linna serva, juhatati pere poolt renditud maja uksest sisse, seoti mu silmad lahti ning siis laulsid kõik mulle palju õnne sünnipäevaks. Esialgu pakkusid kaks kokka süüa ja juua umbes 30nele klassikaaslasele ja muudele sõpradele või tuttavatele ning hiljem tegeleti muude tegevustega.

Aitäh kõigile nii Eesti- kui ka Tšiili-õnnesoovijatele! Ülaloleval, sõbra poolt pildistatud, pildil mina oma sünnipäevaküünalt puhumas. Kõik hoiavad minu peast kinni seetõttu, et minu nägu tordi sisse lükata, selleks et ma ka oma järgmise eluaasta õnnelikult elaksin - selline Tšiili rahva müüt või tõde.

2008-04-29T20:24:00.007-05:00

Ühel nädalavahetusel reisisin paari sõbraga 800 km põhja poole minu elukohast. Sõpradeks olid sel korral tüdrukud Norrast ja Austraaliast ning veel mõned kohalikud sõbrad. Ööbisime kohaliku sõbra vanaisa pisikeses hostelis, mis asus ühes Tšiili vanimas linnas nimega Chillan, kus elab ligi kakssada tuhat elanikku. Hoolimata keskmisest suuremast elanike arvust kõrghooneid linnas polnud, ning võrdluseks Puerto Montti siledatele uhiuutele tänavatele leidus mõni vanem ja kodusem munakivisillutisega autotee, mis kõik jättis pigem väikse linna mulje koos parkide ja roheliste alleedega. Vanemaid hooneid polnud, sest mitmete maavärinate tõttu on need hävinud. Hubase tunde jättis ka see, et sõbra vanaisa hostelist paari tänava läheduses elasid suur osa tema teisi tädisid, onusid ja kõikvõimalikke muid lehmalellepoegi.

Selline pilt mobiiliga Chillani uuest kirikust.

Peale tegevusi Chillanis olid peamised vaatamisväärsused läheduses asuvad kosed, mäed ja kuumaveeallikad. Viimasel päeval seal olles sõitsime varahommikuse minibussiga mägedesse (kõrgusega u. 3000 meetrit). Bussis olid peale meie veel tüdrukud USAst Texasest. Kuna öösel oli suhteliselt madalal mägedes lund sadanud ei suutnud bussijuht meid piisavalt kõrgele viia. Peale tundi jalutamist jõudsime siiski kuhugile kohale. Jalutades võis tee ääres märgata maa seest väljuvaid suitsupilvi (justkui USA filmides rentsliaugust väljuvad suitsupilved), mis olid pisikesed kuumaveegeisrid, kust vahelduva eduga väljus kuuma vett vulkaanilise tegevuse tõttu. Üks Lõuna-Ameerika suurimaid suusakeskusi oli veel kinni, sest hooaeg polnud saabunud. Suusatamine polnudki meie eesmärk. Suundusime canopy rajale, mis on umbes nagu seiklusrada. Seiklusrada kujutas endast trossil, kuni 80-meetriseid, libisemisi üle kuristiku (sügavusega 60-70 meetrit!), mille põhjas voolas kärestikuline mägijõgi. Üle kärestiku ja lumises metsas sai ennast libistada umbes 15nel korral kiirusega kuni 45 km/h. Peale canopyt läksime kuumaveeallikatesse (termaalvee basseinidesse?), kus veetemperatuurid olid sõltuvalt basseinist 27 kuni 40 kraadi. Ka varem olen sellistes basseinides käinud, kuid siinne oli eriline seetõttu, et basseinide kõrvalt võis näha kuidas kuuma vett maa seest tuli ning see sealt basseini juhiti.

Saltos del Laja. Näeb välja nagu Jägala juga, lihtsalt mõned meetrid kõrgem.

Mina kuristikku laskumas rohelise, kuid lumise, metsa taustal.

Selline nägi välja üks termaalvee basseinidest.

Hetkel midagi rohkem ei oskagi kirjutada. Nii järsku ja sisutühjalt lõppebki minu seekordne postitus, lihtsalt selleks et midagi kirjutada. Muidu kõik ikka hästi jne.

MINA JA TŠIILI

Vulkaan Osorno

2008-04-06T20:59:00.013-05:00

Ülalolev pilt on linnakesest nimega Frutillar, mis asub järve Llanquihue kaldal, ning kõigele sellele paneb punkti tagaplaanil ilutsev maailma kõige ilusam vulkaan. Frutillar asub paarikümne minuti autosõidu kaugusel minu kodust. Frutillar oli esimene sakslaste koloonia Tšiilis, kus tänapäevalgi veel tänaval sinisilmsed blondid semud vastu jalutavad.

Möödunud nädalal sõitsin sõpradega Frutillar-ist Kõikide Pühakute järve (Lagos Todos los Santos) kaldale. Seda kohta seal nimetatakse Petrohue-ks. Minu eelmised kaks postitust sealt kandist - üks ja kaks.

Järve äärest hakkasime vulkaan Osorno otsa ronima eesmärgiga jõuda võimalikult lähedale lumele. Ühtegi teerada ei olnud, rääkimata kaardist. Hakkasime vulkaani poole jalutama, mitte ühtegi turistidest täis matkarada, vaid vabalt Tšiili looduses. Olime vulkaani (ja Andide) Argentiina (ida-) poolsel küljel, kus on loodus palju kuivem, sest suur osa sademetest langeb Andide Lääne-poolsel küljel, ehk Vaikse Ookeani poolsel küljel. Seega Lõuna-Tšiili vihmametsi vulkaani jalamil ei olnud, kus on kerge ära eksida. Loodus rohkem kõrbe moodi - lõpmatuseni liiva, tuhka, kanarbikku ning mõned kidurad puud. Vulkaani jalamilt tipu poole kõndisime umbes kolm ja pool tundi. Üks tüdruk jäi peale paari tundi maha üksi piknikku pidama, sest tema enam edasi ei jõudnud. Mina, üks poiss ja austraallana kõndisime ikka edasi. Vahepeal oli teel takistusi, mis meie matkateed ainult huvitavamaks muutis ning sai natuke ennast õige mägironijana ka ette kujutada. Mina olin ikka see, kes kogu aja teisi ootama pidi, aga saime hakkama - australlana peaks tugev tüdruk olema - tegeles triatloniga.

Kokkuvõttes jäi lumi umbes 20-30 minuti intensiivse jalutuskäigu kaugusele, kuid meil ei olnud aega, sest siis oleksime ainukesest bussist, mis kaks korda päevas järve äärde käib(hommikuti ja õhtuti), maha jäänud. Lumest jäi tõesti väga vähe puudu! Oleks olnud talv oleksime me juba ammu pidanud lumel jalutama (või sumpama). Kui nüüd kõige ülemist pilti vaadata, siis võib öelda, et lumepiiril käisime ära. Ilm oli väga soe - mina oli t-särgi kolm korda läbi higistanud selleks ajaks kui ülesse jõudsime.

Lõpuks alla järve äärde tagasi jõudes, plaanitult 25 minutit enne bussi väidetavat väljumist (bussiplaani järg) teatas tädike kohalikust poest meile, et liinibuss oli juba läinud. Meie õnneks leidsime aga turismibussi, kes meid meeleldi enda bussi võttis ja meid suhteliselt kodu lähedale viis.

Üks panoraam vaatest Kõikide Pühakute järvele ja Andidele. Talvel on kõikide nende mägede tipud lumised.

Piknik

Pilt minu kaaslastest - äärmised on klassikaaslased ja alumine tüdruk vahtusõpilane Austariaaliast.

Vasakul vulkaan pildistatuna järve äärest - sealt kust me kõndima hakkasime ning paremal vulkaanitipp paari pilve sees, kui lumi juba päris lähedal on.

Tšiili ei ole tšilli!

2008-03-31T20:17:00.005-05:00

Tšiili ei ole saanud oma nime tšilli pipra järgi, hoolimata sellest, et Tšiilis kasvab tšilli pipar ning Tšiili kuju võib meenutada tšilli pipart või punane tšilli pipar võib kujutada Tšiili purskavate vulkaanide laavat ja muidu teravat elu. Mina ei veeda oma vahetusaastat samuti tšilli pipras, vaid TŠIILIS.

Itaaliat ei nimetata samuti saapaks. Kuigi pean tõdema, et oleks päris huvitav ühel päeval Saapasse reisida ja teisel päeval Tšilli Pipra teravasse ellu laskuda. Sellise loogilise arutlusena võib leida põjuse miks tegutseb maffia just Sitsiilias – eks ikka selleks, et saapa kontsa sees on hea pime koht raha pesta. Minu matemaatiliselt treenitud pea leiab teisegi seletuse – milleks Itaalia saapale konts – eks ikka selleks, et kõrge kontsaga saabas jääb vahemeres kuivaks. Sellegipoolest jääb minu noorel peal veel mõistu puudu, et mõista miks on Vaiksele Ookeanile vaja tšilli pipart.

Tšiili nime teooriaid on palju. Esimesed neist on seotud inkadega (põhja-Tšiili ja Peruu põliselanukud) – nimelt olevat ühe inkade valitseja nimi olnud Tili. Teine teooria seotud inkadega on see, et olevat olnud üks linn nimega Chili.

Teised teooriad väidavad, et Tšiili sai oma nime Mapuchede (Lõuna-Tšiili põliselanikud) keelest. Chilli tähendab Mapuche keeles „koht, kus lõppeb maa” („where the land ends”) või „kõige sügavam koht Maailmas” („the deepest point of the Earth”); chin tähendab külma ja tchili lund.

Cheele-Cheele oli mapuchede hüüd lindudele või linnulaulu imitatsioon. Arvatakse, et selle järgi esitlesid üksikud ellujäänud Tšiili põhjaosas ennast Hispaania kolonialistidele (Diego de Almagro esimene ekspeditsioon Peruust lõunasse 1535-1536) „mehed Chillist” („men of Chilli”).

Varem nimetati Tšiilit Chili-ks, tänapäeval nimetatakse seda nii hispaania- kui inglise keeles Chile-ks. Prantsuse keeles on Tšiili endiselt Chili. Ametlik Tšiili nimetus on Tšiili Vabariik või Republic of Chile või La República de Chile.

Tšiili seos tšilli pipraga on tõenäoliselt tingitud kliimast kuna siin on soodne kliima selle kasvatamiseks. Kohalikud toidud ei ole teravad, kuigi tšillikastmeid jms kasutakse rohkem kui Eestis. Tšiili pipart nimetatakse siin ají-ks.

Maailma lõpus.

2008-03-19T23:05:00.006-05:00

Kohalikel on selline väljend, et kui keegi elab linnast (Puerto Monttist) väljaspool (ja eeldatavalt lõunas), siis öeldakse, et ta elab täpselt seal Maailma Lõpus ja sealt natukene veel kaugemal. "Él vive aya en el fin del mundo y un poco más lejos." Seda Lõuna-Ameerika piirkonda minu linnast lõuna pool nimetatakse Patagooniaks.

Pildid on tehtud natuke rohkem, kui sada kilomeetrit lõunas Puerto Monttist. Alumisel parempoolsel pildil olevad puud on Tšiili rahvuspuud - hiidküpressid (patagoonia fitsroia). (Alerce ja Fitzroya - nimetused hispaania ja inglise keeles.) Nimetatud puud kasvavad lausa 40-60 meetri kõrguseks ning elavad väga kaua. Teadaolev vanim Tšiili hiidküpress on 3622-aastane, mis teeb ta vanuselt teiseks puuks maailmas ja suurim neist diameetriga 12,6 meetrit. Kohalikus hiidküpresside rahvuspargis käisin mina jaanuaris, kus oli neid pirakaid palju.

Üks YouTube-ist leitud video Patagoonia kõige tuntuimast kohast:

Ladina-Ameerika vs Tallinn.

2008-03-19T20:40:00.006-05:00

"Eurostati eelmisel nädalal uuringu andmetel toimub Euroopa Liidu liikmesriikide pealinnadest enim mõrvu Tallinnas, kus ajavahemikus 2004-2006 tapeti 9,75 inimest 100 000 elaniku kohta," väidab Postimees 19.03.2008. Sama statatiski Tšiili pealinna kohta ütleb 6 inimest 100 000 elaniku kohta, mis siinsete kohalike väitel on suhteliselt ohtlik paik. Lõuna-Ameerikas arvestustuses võidab Venezuela pealinn Caracas arvuga 133.

2008-03-05T20:49:00.004-06:00

Esimene koolipäev läbi – tuleb jälle hommikuti korralikult ärgata, hommikul autos ummikutes istuda. Hommikust olemist teevad rõõmsamaks colectivo(marsruuttakso)–juhid, kes üksteisele signaali lasevad iga kord või naeratavad, kui mõnda endasugust näevad või ummikus seistes akna lehti kerivad ja paarimehele muusikat lasevad, mõni ronib poole kehaga aknast välja, et ikka saaks teisele autojuhile viguriga nali tehtud. Ka muidu naabrimehed või sõbrad hommikul (k)ummikus kohtuvad tervitavad üksteist signaaliga. Ei ole nii nagu Eestis, et kui kuskilt signaali kuuled, siis kõik vaatavad pea laiali otsas ringi, et kes kuhugile ette jäi või millega hakkama sai.

Kooliuksel võttis õpilasi vastu direktor ja inspektorid nagu tavaliseltki, erinevalt aga tavalisest koolipäevast tervitati õpilasi sõbraliku kallistusega. Koolis, nagu ma ennustasingi, toimus niisama istumine ja jutustamine. Aktus toimus umbes viisteist minutit ja klassijuhatajatund kestis veel viisteist minutit ning seejärel kõik jälle jutustasid omaette. Aga koolis oli huvitav – sai kõiki klassikaaslasi näha, lisaks kolm uut klassikaaslast ja suur osa õpetajatest vahetunud. Üks uutest klassikaaslastest on tüdruk Austraaliast, samuti vahetusõpilane, kes räägib vaid paar sõna hispaania keelt. Paralleelklassi tuli tagasi tüdruk, kes õppis semestri USAs ning tal olevat seal venelasest sõber olnud, kes talle mõne ebaviisaka väljendi oli õpetanud vene keeles ning tuli proovis neid minu peal – sain aru küll. Ainukesed tunnid olid täna kolm lisa-ainet, milleks minul on inglise keel. Ka see õpetaja oli uus – ta rääkis mulle, et töötas ja elas mõnda aega USAs Miami läheduses koos oma sõbranna ning kahe eestlase Eero ja Jaagupiga samas majas.

Lihtsalt kaks pilti kuskilt noortepargist vms Puerto Monttis, jällegi telefoniga (tervitusi Ristole!)

2008-03-04T20:19:00.003-06:00

„Linn on täis koolilapsi, kes just on alustanud uut õppeaastat (sügis ju ikkagi). Ent kuna ilm on ilus ja temperatuur 30 kraadi ligidal, on koolitüdrukud oma valged särgid pisut lahti nööpinud, lipsusõlmed lõdvestanud ja istuvad parkides ning tõmbavad suitsu. Minust on pärast seda saanud tuline koolivormi pooldaja,” räägib oma kogemustest SL Õhtulehele ajakirjanik Allar Tankler, kes kirjutas Tšiilit tutvustava artikli.

Seega homme on mul esimene koolipäev üle pika aja. Ja ilmad on tõesti veel ilusad soojad, kuigi tegelikult peaks olema sügis. Kraadiklaasi näit päris kolmekümneni ei küündi, aga kahekümneviieni küll – selline sooja Eesti suve moodi. Väga palju metsatulekahjusid on erinevates piirkondades – osad maanteed on suitsu tõttu suletud.

Tšiilis ei ole nagu Eestis, et 1. september ja kooli! Suurel osal koolidel on homme (5. märts) esimene koolipäev, osad alustasid päev varem ja mõned koolid alustavad järgmine esmaspäev. Tõenäoliselt esimesel päeval koolis on aktusesarnane üritus, nagu Eestiski, ja siis pidavat veel poolik koolipäev ka olema – tunnid umbes kella üheni vms. Ja nagu ikka, seal tõenäoliselt midagi tähtsat ei toimu. Tšiili õpilastele seonduvad kooliga juuste lõikamine (poiste puhul), ebamugava koolivormi kandmine, inspektorid koolis jm negatiivsed emotsioonid.

Tšiili koolis mulle ei meeldi see, et see on nagu lasteaed, kuhu vanemad oma lapsed hommikul viivad ja õhtul saavad järgi minna. Kuid koolis tundides tööd peaaegu ei teha, keegi eriti targemaks ei saa ja isegi kui mõni tund ära jääb, siis seda üldjuhul ei asendata ning varem koju ka ei saa. Eestis mulle meeldib see, et tunnid on hommikul kindlast kellaajast kindla kellaajani ja lõunaks või pealelõunaks on õpilased vabad, ning siis saavad kõik teha seda, mida ise tahavad – minna huviringi või trenni, sõpradega suhelda, sõpradega koos midagi ette võtta, erinevaid asju koos teha. Tšiilis lihtsalt venitatakse see Eesti koolipäev paar tundi pikemaks vahetundide ja tundides jutustamisega. See osa, et tunnis tööd ei tehta ja sõpradega jutustada saab, see on juba teine teema, AGA huviringides ja trennides käimiseks tšiillastel aega ei jää pikkade koolipäevade tõttu. Seega huviringe nagu on Eestis, siin pole. Väga vähesed käivad kuskil peale kooli palli mängimas paar korda nädalas. Sellest küljest on hea, et õpilasi kinni hoitakse – ei saa minna vahetunni ajal suitsu tegema ja varem koolist vabenedes minna tänavale pättusi tegeama. Aga see-eest on söögivahetund (ainuke vahetund kus pääseb väljapoole kooli hoovist ehk suitsetama) ligi tund aega ja kõik saavad omad suitsud selle ajaga tehtud.

Teiseks asjaks, mis mulle ei meeldi on koolivorm – selle idee peaks seisnema selles, et ei tehtaks riiete järgi vahet „rikastel” ja „vaestel”. Kuid, mille järgi lasid turvamehed Genfi autonäitusel tulevasi kliente Ferrari boksi – turvamehed vaatasid, kui kallid kingad ja kui kallis käekell kliendil on., ei vaadanud riideid. Koolilastel küll kellasid enamasti käe peal pole, kuid jalanõusid on äärest ääreni - aegunäinud skeiditossudest läikivate kingadeni jne. (Natukene tobe näide sai nüüd ) Mõni õpilane ostab igaks kooliaastaks uue koolivormi, teisel on sama särk ja püksid võib-olla juba viimased viis aastat seljas olnud ja seega on ikkagi koolivormil ja koolivormil vahe. Koolivorm jõukamate ja vähemjõukamate probleemi seega minu arvates ei lahenda. Pigem annab ühe negatiivse emotsiooni juurde seoses kooliga ja enesetunde, et kool on kloonimistehas ja sina üks kloonidest. Kokkuvõttes, „vaesed” sorteeritakse „rikaste” seast välja juba enne kooli minekut – kooli õppemaksuga, sest peaaegu kõik koolid on erineva tasemega erakoolid.

Kolmandaks, mis mulle ei meeldi on juuste piiramine – minule kõige arusaamatum asi. Kui Eesti koolides ringi vaadata, siis on suhteliselt vähe pikajuukselisi, ainult kuskil põhikooli lõpus on kõigil tahtmine pikki juukseid kasvatada. Ma arvan, et kui Tšiili poisid saaksid ka endal ühe korra selle pikkade juuste „trendi” läbi elada, siis peale seda tahaksid vähesemad pikki juukseid – nii nagu ka Eestis. Keelatud viljad on ikka magusad. Minul juustega probleemi pole, sest mulle ei meeldi väga pikad juuksed. Kooli peal liiguvad mõned eriti põnevad legendid, kui mõni inspektor on peale kolmandat hoiatamist viinud õpilase oma ruumi ja ta pea paljaks lõiganud.

Päris negatiivse tooniga said viimased lõigud, aga loodan, et jäi arusaadavaks, mida ma öelda tahtsin, kiiruga kirjutasin. Sellepärast ongi Tšiili kool mulle veider, et kõik on ristivastupidi Eesti koolile – seal, kus ollakse ranged Eesti koolides, ollakse leebemad Tšiili koolides ja vastupidi.

Tegelikult peaksid olema Ladina-Ameerika koolid Eesti koolilaste unistused – erilist korda ei ole tundides, kodutöid on väga vähe, õppima iseseisvalt peaaegu ei pea, kliima on soe ja kõik muu on ka hea. Eestis oli hea, kui vahel mõni õpetaja mõnes tunnis asja rahulikult võttis ja sai mõne sõbraga juttu rääkida ja vahetunnid jäid alati liiga lühikeseks. Siin selliseid muresid ei ole, seega teoorias peaks see ideaalilähedane kool olema. Aga minu praktikas on vastupidine välja tulnud, tegelikult väga veider – viinamarjad on hapud. Selle koolivormi kohalt võiks ju silma kinni pigistada ja teha nägu, et see on hea ja tüdrukud ei pea õhtuti muretsema mida järgmine hommik selga panna. No kokkuvõtteks on kõik ikka korras nagu Norras - neli kuud Tšiili kooli.

Ülalolev udune pilt, telefoniga, on linnaosast, kus ma elan. Elan viiendal „terrassil”, umbes 400 meetrit merepinnast, linnaosas nimega Sol de Oriente. Autoga rannikuni (kesklinnani) sõites läheb 10-30 minutit (olenevalt kellaajast ja päevast), joostes jõuab umbes 15-20 minutiga. Linn on ehitatud terrassidena, kuna linn paikneb järsul ookeani lahe rannikul. Vanemates linnaosades on terrasse palju, need paiknevad korrapäratult ja terrasside vahel on samuti maju, ja seal see terrassidesüsteem on segane ja peaaegu olematu. Uuemates linnaosades on kõik väga korrapärane – esimene terrass on merega peaaegu samal tasapinnal, teine terass kõrgemal ja nende vahel enamasti maju eriti palju ei paikne, lihtaslt autoteed üles mäkke ja kõnniteed ning trepid jms. Ja siis on on jälle järgmine terrass jne. Loodan jällegi, et kirjutasin arusaadavalt, Eesti keel on juba päris keeruliseks muutunud.

2008-03-02T17:04:00.005-06:00

Täitsa Tšiili poiss:

ehk seaduslikult tšiillane veel mõneks ajaks. Kaks veidrat asja tšiillaste jaoks - esiteks see, et mul on ainult üks eesnimi ning seegi koosneb ainult neljast tähest. Suurel osal kohalikel on kaks eesnime hoolimata sellest, et neid ei kasutata kunagi, enamustel sõpradel on ka hüüdnimi, sest täisnimed on liiga keerulised. Teiseks viguriks on see, et mul on ainult üks perekonnanimi. Siin nagu ka hispaanias jms on kõigil kaks perekonnanime - esimene isapoolne ja teine emapoolne. Abielludes muutuvad ainult abikaasade teised perekonnanimed ja laps pärib kumbagi vanema esimese perenime. Keeruline süsteem eriti mitte millegi nimel.

Veiniaed ja vaniljest ninjad.

2008-02-26T19:30:00.009-06:00

Viña del Mar telefoniga

Nii nagu eelmises postituses ennustatud viiski unenägu mind paradiisiorgu.

Valparaíso – tõlkes paradiisiorg, mille hüüdnimi on Vaikse Ookeani Pärl (La perla del Pacifico). „Unikaalne linn Tšiilis ja väga ebatavaline kogu Lõuna-Ameerikas,” on esimesed sõnad paradiisioru kohta, sõltumatus reisinõuannete raamatus, Lonely Planetis. Lonely Planet-i autor on sellest linnast vaimustuses. Kui kõikidest teistest riigi osadest on kirjutatud neutraalsel toonil, siis Valparaisot on linnana tugevalt esile toodud. Väidetavalt kontinendi üks paremini hoitud saladusi. Kui paralleele tuua Tallinnast, siis ka siinne vanalinn kuulub UNESCO maailmapärandisse, kuid eelnevad erinevad nagu öö ja päev.

Valparaiso paikneb kesk-Tšiilis viiendas regioonis Vaikse Ookeani kaldal, pealinnast paaritunnise bussisõidu kaugusel. Mägine tööstuslinn, mille omapäraks on meeltult keeruline tänavaplaan ja ascencorid (tõstukid), mis viivad kümnete mägede otsa ning pärinevad aastatest 1890 - 1913. Omanäoliste ja erivärviliste pereelamute read katavad linna mägesid kuni silmapiirini. Valparaiso sai Tšiili tähtsaimaks sadamalinnaks peale Panama kanali avamist. Meremeeste hulgas sai linn tuntuks kui „Väike San Francisco” (Little San Francisco). Igal sammul vaatab vastu proletariaadi raske argielu. Kesklinna parkidest eemaldudes muutuvad tänavad kitsasteks ja käänulisteks ning veel räpasemaks. Tähelepanu köidavad ka rohked side- ja elektriliinid - kohati moodustavad traatide rägastikud lausa omaette vaatamisväärsuse. LP nimetab linna bohheemlaste unistuseks. Valparaiso tänavad on räpased, vaesed, parkide muru kohati pleekinud tubakapruuniks. Probleemiks on kuritegevus. Minu esimene mulje Valparaisost oli bussijaama kõrval palmi all istuvad tegelased marihuaanasigarit rullimas. Linnas toimib arvestava ühistranspordina tõstukite kõrval (mis viivad erinevate mägede otsa), ka trollid. Trollid on palju antiiksemad, kui näiteks Tallinnas, seega võib näha bussijuhte trolli mootoreid parandamas peatänava ääres. Valparaiso on tegelikult väga sarnane linn Puerto Montt-ile (linn, kus ma elan) – samamoodi strateegiliselt tähtis sadamalinn ning asub mäe nõlval mere ääres.

Valparaisos ma esialgu oma unise peaga kaua ei viibinud ja sõitsin bussiga edasi 10 minutit, Viña del Mar-i, kuhu koloniaalajal rikkad portugaallased hakkasid oma villasid rajama. Viña del Mar – tõlkes Viinamarjaistandus mere ääres (vineyard by the sea). Viña on Valparaiso kaksiklinn (või eeslinn). Nendes kahes linnas elab kokku ligi miljon elanikku lisaks veel erinevad eeslinnad. „Viinamarjaistandus” mõjub „Paradiisioru” kõrval väga tugeva kontrastina – pikad palmidega ääristatud promenaadid, taevasse kerkivate pilvelõhkujate read, uhked hotellid, hiigelsuured kaubanduskeskused, rohelised kallid pargid (linn tuntud ka kui Ciudad Jardin – tõlkes aedlinn), tänavad on laiad (ja väga puhtad), õhku palju, kümnete kilomeetrite pikkused valge liiavaga kuurortrannad. Päike loojub merre surfilainete ja surfarite taustal. Viña del Mar on tuntud ka kui Lõuna-Ameerika Miami. Ühesõnaga „Ladina-Ameerika Miami” on üks suur kuurortlinn pakkudes kõike, mida ühest kuurortlinnast oodata võib. Tšiillased eelistavad nii puhkamiseks kui elamiseks Viñat, vähestele meeldivad Valparaiso kitsad tänavad.

Viña del Mar

Miski videoklipp Viña del Mar-ist.

Santiago de Chile. Olles lähedal kasutasin juhust ja käisin veel Tšiili pealinnas. Santiagos elab ligi kuus miljonit elanikku – tänavad on väga puhtad, pargid rohelised – ilus puhas suurlinn. Võrreldes Tallinnaga isegi puhtam ja rohelisem, teed on korralikud. Väga euroopalik koht – ainult et kõrvuti kasvavad palmid ja kaktused. Vähestele tšillastele meeldib Santiago, sest tänavad on inimesi rohkem kui täis – kõik jooksevad omas suunas, kuumus murrab ka tugevamaid ja linna kohal hõljub enamikel päevadel sudu. Selles on suuresti süüdi linna asukoht mägede vahel "kausis", mis ei lase õhul liikuda - kogu tekkiv saaste jääb linna kohale hõljuma. Kliima on väga soe ja sademeid on vähe – suviti keskmine temperatuur päeval 30-35 kraadi ja talvel päevasel ajal 20-25. Santiaagolased on uhked oma ühistranspordi üle – nii busside kui metroo. Erinevalt teistest Tšiili osadest on Santiagos ühistransport teistmoodi – kõik bussid on suured ja uued. Bussid on väga puhtad. Bussid on varustatud kaameratega, et vältida rööve ja liiklusõnnetusi. Bussi pääseb vaid elektroonilise kiipkaardiga, mida tuleb mingisugusele masinale näidata, mitte ei müü bussipileteid bussijuht (või tema abiline). Selle sama kaardiga pääseb ka metroosse. Metroo on haruldaselt puhas ja graffitivaba, sest santiaagolased on uhked oma metroo üle ja hoiavad seda. Metrooga on võimalus sõita kõikidesse linna osadesse. Ka Tšiilis on ühistranspordi propageerimine väga aktuaalne – linna servadesse metroojaamade juurde on rajatud autoparklaid ning suurematel magistraalidel on ühistranspordi jaoks eraldi sõiduread. Ühistranspordiga pidavat saama Santiagos kiiremini liikuda kui autoga. Santiago tundub oma korralikkuses veidi igav, aga samas puhaste tänavate, roheliste parkide jms vastu pole mul midagi. Santiagos käisin sõpradega kesklinnas ja muudes erinevates linnaosades kardiga sõitmas ja bowlingut mängimas jms.

Üks telefonipilt kuskilt Santiagost.
Pilt augustist 2007, kui kaameraga (küll katkisega, aga toimivaga) Santiagos olin.

Quilpue – Viña del Mari eeslinn (ca 10 bussiga), kus ma ööbisin ühe sõbra peres. Pere sööb kõik söögikorrad väljas verandal. Ema on kodune, kuid sellegipoolest käis keegi koristaja koristamas. Pereisa töötas teises linnas ja teadis, kus asub Eesti, sest nende firma impordib kaupu Riiga. Quilpue on umbes Tartu suurune eeslinn – kesklinnas oli viie saaliga kino, hiigelsuur kaubanduskeskus jms.

Inimesed ja elu on on ikkagi siin ja lõunas (kus elan ma – 1000 ja rohkem kilomeetrit lõunas) natuke erinev. Esiteks loodus linnast väljas – mäed on veidi suuremad, aga floora on ühtlaselt pruunikas. Mägede päikesepoolsetel külgedel kasvavad suured kaktused, mõned mulle tundmatud kidurad puud, varjulistemas kohtades kasvavad palmid. Mägede orud on täis viinamarjaistandusi, mis on mõjuvad rohelisena muidu ühtlaselt pruunika maastiku taustal. Vina ümbruses on väga palju erinevaid istandusi. Lõunas, kus mina elan on loodus linnast väljas aastaringi roheline, talviti rohkem ja suviti vähem. Maailma lõunapoolseimad vihmametsad on siinkandis, kus ma elan. Erinevate eksootiliste istanduste asemel on rohelised niidud lehmade ja lammastega, silmapiiril olevate andide tipud on lumised. Vastupidiselt muule loodusele on aga linnapargid lõunas palju vähem rohelisemad ja lillelisemad, ainult paari kesklinnaparki kastetakse regulaarselt. Linnapildis on üldse palju vähem rohelist, kui on näiteks Santiagos või Viña del Mar-is. Põhjas on majad erinevad (va büroohooned, kaubanduskeskused jm uuemad majad) – väga palju on erinevaid lahedaid erksavärvilisi kivimaju (hispaanialikud, vahemerelikud?). Minu kodukandis on selliseid väga vähe – majad on puitvoodriga ja enamasti natuke tagasihoidlikumate värvidega. Põhjus tõenäoliselt selles et Tšiili keskmises regioonis olid hispaanlaste ja portugallaste kolooniad, lõunas, aga sakslaste, prantslaste ja inglaste kolooniad.

Viña del Maris (suure osa ajast veetsin sõpradega seal, Quilpuest lahkusin hommikul peale hommikusööki ja tulime tagasi õhtul enne keskööd) sain nii ookeanis ujumas käia (kus tegelikult ujuda ei saanud – rohkem surfilainetes lõbutseda), kui ka osa võtta kohalikust aasta suursündmusest – rahvusvahelisest muusikafestivalist, kus esinesid kõik Ladina-Ameerika popmuusikastaarid (muusikastiil reggeaton ja hip-hop) ning mõni USA ja Euroopa pop-artist – sel aastal näiteks Nelly Furtado, keda nägin ka mina. Väidetavalt on see Ladina-Ameerika suurim muusikafestival. Nagu nimi ütleb oli tegemist rahvusvahelise muusikafestivaliga, kus esines artiste alustades Soome ja Eestiga lõpetades USA ja Hiinaga, kes omavahel konkureerisid peaauhinna vahel. See võistlus ongi kogu festivali mõte, kuid minu arvates jäi võistlus tahaplaanile. Palju tähtsamad olid need erinevad pop-artistid (kes võistluses loomulikult ei osalenud) ning kogu see meedia melu ja peod festivali ümber. Igaljuhul ise käisin festivalil samal õhtul (lauppäeval), kui esines Nelly Furtado. Eestlannasid laulmas ei näinud, kuna nad esinesid teistel päevadel. Küll aga nägin täitsa juhuslikult Vanilla Ninjasid linnas ja hoidsin neile pöialt teleka vahendusel - eestlased ikkagi ju! Muusikavõistluse võitis Itaalia ja Vanilla Ninja sai parima artisti auhinna koos 10 000 dollariga. Järelikult muusikavõistluse tase eriti kõrge ei olnud, aga olen päris kindel, et Eesti sai tuntust juurde, ikkagi umbes viiekümnemiljonilise vaatajatearvuga muusikafestival.

Ainult et väga kahju on, et korralikku kaamerat pole, head fotomaterjali on väga palju. Samas mobiiltelefoniga ei viitsi ka neid turistiklõpse eriti enam teha, kuigi saab midagi saab pildistada. Aga... nüüd aitab küll kirjutamisest, midagi peab saladuseks ka jääma.

Paar lihtsat klõpsu Valparaisost bussiaknast.

2008-02-18T01:37:00.001-06:00

Naabertänavas müüakse banaani otse kärestikulise autojõe kõrval.

Täna tegin üle pika aja ühe õnnestunud diili ja reserveerisin rohkem kui viiesaja krooni eest öö (14 imelist tundi) ühetärnibussis ühistoas, kus mulle on eraldatud üks pink. Ja kui miski mind seal pingil peaks unne suigutama, siis selleks ajaks kui tähed juba taevast kaovad ja tugev lõunamaapäike horisondile tõseb peaks unenägu olema mind juba viinud paradiisiorgu (Valpraiso). Just seal orus peaksid mind ootama surfilained, subtroopika ja iluisaimad näkineiud. Kohalik pisipoepidaja kõige kollasemate banaanide ja suuremate viinamarjadega on toonud mulle kuuldusi, et just seal, sel aastaajal, võib kohata Ida-Euroopa noorte tüdrukute ja poiste iidoleid.

Peatsenägeminseni!

Uudiseid.

2008-02-15T18:46:00.008-06:00

Rubriigist eestlased Tšiilis. Raporteerib Eesti oma KAPO agent otse sündmuspaigalt: üleeile nägin kohalikest uudistest reportaaži ookeaniäärsest valge liivaga rannaga kuurortlinnast, kus eestlannalt küsiti muljeid Tšiilist jms. Loomulikult vastas ta, et see on väga kena koht ja tšillased on väga sõbralikud jne. Samas linnas esineb järgmisel kolmapäeval ja reedel Tšiili suurima muusikafestivali raames Eesti tüdrukutebänd Vanilla Ninja, nad proovivad pääseda Tšiili muusikaturule. Neil on isegi oma kena hispaaniakeelne koduleht Tšiili serveris, kus reklaamitakse neid kuid ilusaimaid tüdrukuid Viña del Mar-is sel aastal. Kohalikus meedias pakutakse neile Viña2008 kuninganna tiitleid ning kodulehekülje väitel kõlavad ka nende hitid kohalikus raadios. (Mina neid meedias märganud ei ole, kuna ma pole eriline telekasõber ja isegi, kui ma neid raadiost kuuleks, siis ma ei tunneks neid ära). Postimehest lugesin, et samas linnas rahvusvahelisel ATP tuuril mängivad Kaia Kanep ja Maret Ani, esimene neist pidavat üldarvestuses lausa seitsmes olema. Ning eile netis surfides leidsin Teet Margna reisikirja Tšiilist ja avastasin, et ta ööbis Puconis minu kõrval olevas hotellis samal ajal kui mina. Erinevalt minust ostis teine Teet ka tripi vulkaani kraatri jalamile. Margna märkis, et Pucon oli justkui Austria mägisuusakuurort - arhitetkuur ja mäed ümberringi, milles tal oli ka õigus, sest lõuna-ameerikalikkusest oli küll asi kaugel. Ta mainis, et võib-olla oleks olnud parem sihtkoht Chiloe saar, (kus asub minu pere suvila) mis on tõesti rahulikum ja palju kultuursem paik. Täitsa imelik on sellist pilti oma blogis vaadata.

Viimane nädalavahetus oli peale ühte oktoobri nädalavahetust ainuke, kui ükski kohalik nägu majja ei tulnud näljase näoga. Päeval läks elekter ka ära niiet oli päris hea, isegi harjumatult vaikne olla. Hommikul käisin jooksin tunnikese. Siis päästab keha oma loomuliku ecstasy valla ja on hea lebotada. Muidu jookseks täpselt nagu Eestis, aga Eestile lisanduvad ookean, meetrised sõnajalad vihmametsas, poolemeetrised meduusid rannal ja igas lahesopis mängivad delfiinid. Männikäbid on kahe meherusika suurused ning ka ploomide suurus neile palju alla ei jää. Peale seda käisin vendadega maja kõrval järves ujumas pool tundi ja siis läksime süstaga (kayak) järvele tunnisele tiirule. Õhtuks tuli elekter, pere vaatas Argentiina ja Tšiili kohtumist jalgpallis või õigemini showbol-is (tänavajalgpall vms?). Tšiili võitis keskööks seisuga 11-10. Seepeale otsustas pere välja sööma minna. Lõpuks kolme ajal jõudsin voodisse. Öise eluviisi saab siin selgeks küll.

Teet M. foto Villarica kraatrisse. (allikas: http://karavanserai.bluemoon.ee/Reisikirjad/reisikirjad.php)

Tegelikult kutsus klassiõe pere mind eelmine nädalavahetus põhja kusagile Tšiili piiri äärde mägede ja järvede vahele, et siis Argentiinas ka käia. Aga minu vahetus-pereema ei tahtnud mulle eriti permiisot (luba) anda, ma ei viitsinud eriti vaidlema ja põdema ka hakata, sest nad hakkasid sellepeale sellist juttu ajama, et meie niikuinii lähme ka veel kunagi sinna ja järgmine nädal on plaanis Carretera Austral (Lonely Planet nimetab seda L-Ameerika parimaks autotripiks, kus võib näha lõputult mägesid, vulkaane, järvi, jõgesi, liustike ja maailma kolmandat poolust, ning üleüldse on tee mis viib välja maailma lõunapoolseimate linnadeni ja valmis alles sellel sajandil!). Aga tšiillase lubadus ei ole lubadus, on näidanud minu praktika. Nüüd on juba neljapäev – Carretera Australile pole jõudnud ja pere, kes mind Argentiinasse kutsus veedab hästi aega siiani Argentiinas. Nojah, vähemalt lohutan ennast sellega et ma olen rohkem reisinud kui keskmine vahetusõpilane ja mõttes on mul kogu Tšiili juba läbi reisitud.

Carretera Australi ümbrus. Foto: Ahti H. (allikas: http://karavanserai.bluemoon.ee/Reisikirjad/reisikirjad.php)

Viimaste uudiste kohaselt jääb VIST Carretera Austral ära ja homme Argentiinasse (kuhugi suhteliselt lähedale).

2008-02-04T14:34:00.008-06:00

Castro linn - pere suvilast 15 km, ookeani rannikul. Unesco maailmapärandisse kuuluv kirik.

Castro kesklinn ja park.

Täna, 4. veebruaril sai mul Tšiilis 196 päeva ehk 28 nädalat (= ca. 7 kuud) ja minu vahetusorganisatsiooni viimase paikapandud kuupäeva järgi on veel jäänud maksimaalselt 22 nädalat ehk 154 päeva ehk umbes viis kuud. Mul on jäänud suvevaheaja lõpuni veel üks kuu. Plaanid muutuvuad iga päev ja tänased toimetused visatakse homse varna ja ülehomsed toimetused visatakse järgmisse nädalasse. Aga kokkuvõttes midagi ära ei jäägi. Näitena võin tuua, et eelmine (või oli üle-eelmine nädal?) pidime Chiloe saarele sõitma kolmapäeva õhtul, kuid plaane lükati niikaua edasi, et lõpuks sõitsime lauppäeva õhtul. Seega ei saagi siin rohkem kui ühte päeva korraga elada. Enne jõule pidime minema pere suvilasse sõpradega, kuid lõpuks ei läinud. Nüüd, veebruari alguses, olen klassivendade ja –õdedega pere suvilas.

Castro vaesed tänavad.

Suvilas on aga inimesi nii palju, et ei jagu voodikohtigi, hoolimata sellest, et neid eelmisi on üheksa, lisaks veel lahtikäivad diivanid-tugitoolid. Kogu aeg uued ja vanad, noored ja eakad, teismelised ja keskealised, tumedama ja vähemtumedama nahaga, naeratavad ja mornimad näod ja nimed vahetuvad – alates Pedrodest ja Pablodest lõpetades Paulade ja Camiladega. Tšiillaste parim iseloomuomadus ongi külalislahkus ja sõbralikkus. Näiteks käin tihti sõprade/sõbrannde juures lõuna- või õhtusöögil. Tšiillased reeglina ei kutsu sõpru välja restorani sööma, vaid kutsuvad enda koju lõunastama. Tšiillaste elus ei möödu ühtegi nädalavahetust ilma külaliste kostitamiseta või lastes ennast kostitada.

Lihtsalt ilus auto.

Tšiillaste rahvussport on kahtlemata jalgpall. Reeglina nad teisi spordialasid ei tunnegi. Kuigi minu reegel vist ei pea paika, kuna erand kinnitab reeglit, aga erandeid ma kohanud ei ole. Kuid tšiillased on rohkem tugitoolisportlased, sest minu pooleaastase siinviibimise perioodi jooksul olen jalgpalli mänginud umbes ühe tunni jagu ja ega minu sõbradki aktiivsemad pole. Telekast võib kakskümmend neli tundi seitse päeva nädalas jalgpalli vaadata (mida meeldib mu vahetus-vennale harrastada). Tšiillaste jalgpalliarmastust tõestab nende oma enda jalgpallikanal. Näiteks möödunud aastal sain vaadata kuidas Eesti Inglismaale 3-0 kaotas.

Vajatakse projektijuhte ja insenere! Siin pole harv juhus sellised segasummasuvilaid näha, vahest mõni traat vedeleb maas ka.

Tšiillaste pahed veel peale tugitoolispordi on telekalembus, teismeliste mängukonsoolidearmastus ja Coca-Cola lembus ning muud ebatervislikud eluviisid, mille hulka kuuluvad ka viis korda odavama narkootikumid võrreldes Euroopaga. Viimase kohta seda, et ka siin istuvad külapoe ees kohalikud eluheidikud ja pätid. Ainult, et siinsed veedavad aega surfipükste, rastajuukstega, pisco-colaga ning valge pulbriga. Lubatud on promillid, kuna neid pole mõõtmas mente.

Kohalikel ossidel, kelle muusikavalik trance-i asemel on cumbia ja reggeaton, kannavad vasakus kõrvas selliseid kõrvarõngaid, et saab ka oma pöidla läbi pista kui tahtmine tekib.

Kohalike söögilaud asub kindlasti teleka läheduses või kõrval, et ükski kohalik- või Venetuseela-seebiseriaal kaotsi ei läheks ja et kollased uudised nende kõrvust mööda ei jookseks. Telekalembust tõestab veel see, et näiteks minu vahetus-pere kodus on neli (neli!) telekat kaabel-TV’ga võimldades ligi sada taevakanlit. Ning samasuguse arvu taevakanalitega neli telerit asub ka suvilas, mis asub järve ääres - koht, mis võiks olla puhkamiseks ja lõõgastumiseks ning värskes õhus viibimiseks. Cocat joovad kohalikud tohutult – söögi, trenni, puhkamise ja kõikvõimalike muude tegevuste kõrvale. Samuti on lõunasöögi kõrvale ka arvestatav jook punane vein või õlu, mida juuakse ka tööpäevadel lõunapausidel. Tšillaste toitumisharjumustest tahan järgmisse postitusse kirjutada. Aga viimasel ajal on merikarpide söömisest juba päris gurmaani tunne.

Teiselt kaldalt paistab Argentiina.

Peale jõule olen külastanud erinevaid põnevaid paiku – alates mitmekümne-meetristest koskedest vulkaani jalamil lumepiiril, kus vihmametsa rohelust rikuvad helesinise veega järved. Ning põnevatest paikadest kuni suitseva vulkani jalamil kuurortlinna rannas rannatoolil lebotades kohalike biite kuulates. Jättes sinna vahele termaalvee basseinid (looduslik kuum vesi – ca 35C), mudavannid, rahvuspark kust kogub vett tuntud bränd Evian ja Lõuna-Ameerika suurim seiklusrada (mitu korda suurem kui Otepää seikluspark = ca 3,5 km). Ei jõua enam ära imestada ja vaadata – üks koht ilusam kui teine. Neist rahvusparkidest hakkab ka juba isu täis saama. Samamoodi ei viitsi kõike üles ka kirjutada.

Kosk või juga!? selles on küsimus.

196e päeva tulemusena tunnen ennast juba sedamoodi, et kogu Tšiili kultuur, loodus ja elu-olu on nähtud ning minu Tšiili aasta ootused ja lootused on täitunud – olen ujunud Vaikses ookeanis, suusatanud Andides, teinud kõike muud huvitavat ja saanud erinevaid kogemusi. Chiloe saar on sama tuttav kui Viljandi uulitsad ja kohalikke vulkaane ja nendevahelisi järvi tunnen paremini kui suurem osa kohalikke. Suvevaheag tõotab veel tulla põnev, aga kooliaeg kisub rutiiniseks – aga eks paistab. Ei saa salata, et heameelega lükkaks kaks suusajälge Lõuna-Eesti pisikestesse kuplitesse. Aga see vist oleks ka kõik.

Pucon!

Tšiili suvi ja osooniaugud on mu naha muutnud kohalikesarnaseks. Ma vist pole kunagi veel nii tumedanahaline olnud. Siin piisab ühest lõunapoolikust päikese käes, et olla sama pruun nagu oleksid Viljandi rannas terve suve istunud. Vahepeal kiskusid kuumakraadid lausa neljakümne lähedale. Hea soe on olla – ninalõõr pole umbes ja tossud pole porised. Vahest teeb päike liiga ka. Aga kui UV teeb liiga saab sukelduda vette.

Pucon2!

Kõige rohkem külastatud kohtadest meeldis mulle kahtlemata linn nimega Pucon ja tema naaberlinn Villarica, mis mõlemad asuvad helesinise veega järve kaldal suitseva vulkaani taustal. Suur osa Lõuna-Tšiili linnu asub järve kaldal ja vulkaani taustal, kuid siinne järv on veel sinisem ja vulkaan purskab. Turistidele tundub rohkem kui veider, et nii suur arv inimesi elab otse purskava vulkaani jalamil. Koht, kus tänavatel sõidavad slaalomit (triki)jalgratturid ja kastiga dšiibid. Jalgratturitel on kaenlas surfilaud, jalas surfipüksid, tundes ennast vabalt palja ülakehaga, triblades nagu profijalgpallur mõne kallima kirsipunase kabrioleti ja/või kastiga dšiibi vahel, kus viimase kast on täis randa suunduvaid või sealt tulevaid bikiinides neide või rannapükstes tüüpe. Endal õnnestus ka dšiibi kastis randa sõita. Dšiibi kastis läbi keslinna tuhisedes tuuletõmmet nautides või sõpradega jutustades võib linna suurimalt valgusfoorilt jälgida vulkaanilist tegevust. Minu ajal näitas see rahulikku rohelist. Hoolimata sellest, et vulkaani poole pilku pöörates see suitseb ja öössiti helendab taevasse punane kuma. Tegemist on Tšiili ja ka maailma kõige aktiivsema vulkaaniga, mis tegutseb kakskümmend neli tundi seitse päeva nädalas. Pucon on kindlasti minu lemmik koht, sest see on justkui seiklusspordi pealinn, kus saab harrastada kõiki muid spordialasid peale jalgpalli. Vulkaani kraatri servale korraldatakse matke, kus saab jälgida kuidas laava purskab/voolab, saab harrastada mägironimist, kohalikel mägijärvedel harrastada raftingut ja proovida kas kärestikud su süsta suudavad teistpidi pööravad, paintball, järvel rentida purjelaud, jaht, kaater või süst, seiklusspordirajal ennast proovida, linna läheduses termaalvees lõõgastuda või otse vulkaanikraatri serval suusatada või lumelauaga laskuda. Tegelikult saab kõike eelnevat teha ka minu linnas ja mu naaberlinnas, mis on väga sarnane Pucon-ile, kuid Puconis on kõik paremini välja reklaamitud ja tundub olevat paremal tasemel. Tänavad on puhtamad ja õhk-kond on kuurortlinnalikum. Seega on ka turiste veidi rohkem, aga ega ma ei otsigi rahu ja vaikust. Öösel, ka peale keskööd on kitsad tänavad umbes, kus on üksteise otsas ööklubid, diskoteegid, baarid, pubid, restoranid ja firmapoed, millest suur osa avataksegi alles õhtupimeduse saabudes.

Vahetult peale minu Puconi jõudmist nägi Villarica vulkaan just selline välja.

Linnal on oma ametlik Ironmani võistlus, kus on tuhandeid osalejaid ning mille tuntuim etapp asub Hawaii-l. Ironmani ametlik koduleht nimetab seda maailma kõige ilusamaks võidusõiduks kõige ekstreemsemas kohas. Arvestades, et Hawaii etapp on siinse etapi konkurent, tõestab seda et olen tõesti maailma ilusaimas kohas. Eesti looduses olen ma juba ammu pettunud – arvasin, et Lõuna-Eesti kuppelmaastik järvede, jõgedega ning Viljandi linn ürgoru kaldal, Põhja-Eesti pankrannik, rohelised niidud roheliste metsadega on asendamatud. Aga olen eksinud. Kuid eks need pisikesed Lõuna-Eesti kuplid ole ka armsad.

Enne klubisse minekut saavad igasugused kantpead siin ennast välja elada. (tegelikult jõudsin sellest Meta kirjast veel kõrgemale)

Keskmine Lõuna-Tšiili maastik koos Villarica vulkaaniga.

Ükskõik millises Tšiili osas itta vaadates võib näha selliseid paarisaja kuni paarituhande (ligi 8000m) meetri kõrguseid Andidehakatusi.

2008-01-10T00:05:00.000-06:00

Täna jõudsin järeldusele, et Tšiili võib ju mõne nurga alt vaadatuna olla Eestist arengus ees, aga ajaliselt ei jõua Tšiili kunagi Eestile järgi. Näiteks mul on kell praegu kümme minutit kolm läbi ja lihtsalt ei tulnud und. Aga Eestis sedapuhku on kell juba kaheksa läbi hommikul ja Tallinna kitsad magistraalid on umbes Mercedestest ja Buumeritest ja trollidest ja trammidest.

Lisaks sellele, et minu siin olemise aja jooksul on olnud kaks maavärinat, üks neist lausa ligi kaheks magnituudiline, siis lõpuks hakkas purskama ka üks vulkaan. Võimas. :) Esimene purse hakkas esimese jaanuari hilisõhtul ja teine oli eile päeval ja üleeile hilisõhtul. Midagi katastroofilist pole, lihtsalt vaikselt purskab. See on Tšiili üks aktiivsemaid vulkaane - viimati purskas 13 aastat tagasi.

Vulkaan Llaima - selline näeb ta välja rahuolekus.

Jõulud Tšiili moodi

2007-12-27T11:21:00.000-06:00

Jõulupuu Santiagos kõrvutatud palmide ja pilvelõhkujatega.

Kell kümme serveeritakse mitmekülgne toit jõuluteemalise laualinaga lauale – erinevad lihad, kartul, riis ja salatid. Verivorsti söövad tšiillased küll, aga siin see jõulutoit pole, piparkooke lihtsalt pole. Kohalik jõulutoit (magustoit) on pan de pascua (tõlk. jõulusai) – näeb välja nagu Eesti leib, aga on magusa maitsega ning täidiseks on kommid. Jõulujook cola de mono (tõlk. ahvisaba), magusamaitseline kreemjas jook, mida serveeritakse jääga kuna jõuluaeg on suvel, ja suvel on ju palav. See koosneb liköörist, kaneelist, piimast, kohvist. Maitse meenutab natuke Vana Tallinn Cream-i.

Kümme minutit enne kahteteist minnakse lastega tänavale jõulumeest otsima, sest äkki on ta just lähedusse sattunud. Eeldan, et jõuluvana kojutellimine pole siin populaarne, sest kohalik uulits oli justkui rannapromenaad Pärnu rannas kuumal suvepäeval. Inimesedki olid umbes sama soojalt riides. Keskööl ringiga kodus tagasi, oh üllatust, üllatust, jõulumees juba ära käinud. Siis avati šampused ja kõik kallistasid ja soovisid häid jõule, nagu oleks uus aasta saabunud. Siis istusid kõik maha ja vanim host-vend ja –õde hakkasid pakke kätte jagama kunstkuuse alt, mille alla kingipakid ära ei mahtunud ja seega pool elutuba neid täis oli. Suur osa pakke oli juba enne jõulusööki ja nädal enne jõule kuuse all. Võeti kuuse alt pakk, öeldi nimi, ja siis kõik hüüdsid kooris – tahan avada, tahan avada, tahan avada. Siis rebiti ilus pakk lõhki kuni kõik kingitust nägid ja siis kõik plaksutasid. Host-vennad said kumbki endale laptopi, siis üks poiss veel Nintendo Wii. Siis sai host-vendadega lanpartyt teha ja Nintendoga toas tennist mängida. Ja ega minagi päris ilma kingusteta ei jäänud. Väiksematel lastel on kombeks peale kinkide jagamist minna tänavale sõpradega mängima ja oma kinke näitama. Teismelised samuti välja või ööklubisse, et vanemad saaksid pidutsemisega alustada. Mina ja keegi mu perest välja ei läinud, lihtsalt paar klassivenda ja klassiõde käisid külas vahepeal. Ööklubisse minemine tundub pigem erandlik.

Klubiflaier.

Jõulu esimesel pühal oli perekondlik koosviibimine host-õe kodus, kus avati veel kaks kingitust, mis eelmisel õhtul kuuse alla ei mahtunud – piljardilaud ja jalgpallimängulaud, ning grilliti vabas õhus. Ja siis oli kõigil jälle lõunast kuni keskööni tegevust.

Jõulud kestavad siin täpselt ühe päeva vähem, kui Eestis – pooliku tööpäevana jõululauppäev ja seejärel esimene jõulupüha. Jõuludeks ettevalmistumine algab jällegi varem võrreldes Eestiga. Kaubanduskeskustesse ilmuvad jõulukaunistused novembri keskpaigas, erinevad jõulukampaaniad, öömüügid jms. Kunst-jõulukuusk tuuakse tuppa detsembri algul ja tube kaunistatakse erinevate tekstiilidega.

Nädal enne jõule on tänavad suurte kilekottidega daame ja härrasid täis, kes minusugustele võsukestele stereokeskuseid, mobiiltelefone, mängukonsoole, firmariideid ja sülearvuteid ostavad. Mis tegelikult Lõuna-Ameerika kultuuris on pigem ebatavaline, kui tavaline, kaasaarvatud suured kaubanduskeskused, tarbimisühiskond, teismelistest moeorjad jms. Kõike seda eelnevat tänu diktaator Pinocheti reformidele 70ndatel, mis seisnesid vabamajanduses ja majanduse avamises välisturgudele ja kaubandusele – rahvusvahelised majanduskokkulepped, madalad tollimaksud, väliskaubandust piiravate meetmete kaotamine ning tehnoloogiliste uuenduste rakendamine. Tšiili viisid majandusraketina taevasse miljardi dollari kalatööstus, metsamajandus ja vasetööstus. Tänu Pinochetile, tuues ohvriks 3000 inimelu ja mitmed vasakpoolsete parteide juhid, on Tšiili praegu maailma juhitvaim vasetootja ja –eksportija, juhtivaim kalaeksportija ning üks juhtivamaid kullatootjaid. Tšiili impordib Eestissegi – nelja miljoni USA dollari eest kaupa – peamiselt veine, kalatooteid ja puitmööblit. Kui kahekümnenda sajandi esimesele poolel oli Tšiili Lõuna-Ameerika vaeseim riik, siis praegu on ta kahtlemata arenenuim riik Lõuna-Ameerikas. Tšiili on AINUS riik Lõuna-Ameerikas, kus igas rajoonis ja linnas on elekter ja vesi. Enamuste näitajate järgi (nt. SKP) on Tšiili arenenum riik, kui Eesti. Tšiili keskmine palk küündib Lõuna Euroopa keskmise palgani. Turismitööstuses peitub potentsiaalAtacama kõrbest põhjas moodsate mägikuurortideni – järved, vulkaanid, maalilised fjordid, soojaveeallikad, metsikud jõed, sajanditevanused põlismetsad ja pampad – pakuvad seinast seina võimalusi igat liiki loodusturismi nautijatele. Tsiilis võib imetleda sajanditevanust kultuuri, müütiline Lihavõttesaar on üks maagilisemaid turismiobjekte maailmas. Lähtudes oma riigi võimalustest pakub Tšiili kultuuri- ja etnoturismi, ökoturismi, linnuvaatlusi, seiklusturismi, harrastuskalapüüki, suusatamist, veinituure, lõbusõite.Tšiilit külastab 1,5 miljonit turisti aastas, tuues sisse 1,7 miljardit USA dollarit. Niipalju siis Tšiili jõulude seotusest Pinochetiga.

Kooliga on mul nüüd juba mõnda aega mõneks ajaks ühelpool. Lõpetasin Tšiilis kolmanda klassi. Minu keskmine hinne oli 5,9 mis on siinne peamine näitaja klassi lõpetades. Kui Eestis vaadatakse mitu kahte või kolme oli, siis siin on selleks keskmine hinne. Kõik üleminekueksamid sain arvestatud. Ajalooeksamis oli ainult 12 arvestatud hinnet terve klassi peale ja mina nende seas. Keskmine hinne oli minul väga hea, maksimum 7, ja minu keskmine 5,9. Minu klass jääb umbes kuue inimese võrra väiksemaks – kolm neist jäid kursust kordama ja kolm lahkuvad mujale kooli. Ka suur osa õpetajatest lahkuvad parematele aiamaadele – klassijuhataja (ingl. õpetaja), matemaatika õpetaja, füüsika õpetaja ja bioloogia õpetaja. Uuesti kooli viiendal märtsil. Head suvevaheaega.

2007-12-21T19:24:00.000-06:00

Kõigepealt sõitsin L-Ameerika mandri lõunatipu poole.

Siis sõitsin laevaga merele. Ja siis saarele.

Seejärel sadu kilomeetreid mööda asustamata Vaikse ookeani kaldaid. Sadu kilomeetreid inimtühje liivarandu. Turistidest pole silmapiiril märkigi. Silmapiiri märgivad aga teravate andide tipud, mis kohevaid pilvi lõikavad. Lumised Andid jätavad külma mulje, aga tegelikult käisin isegi ujumas. Lõpuks peale sadu kilomeetreid liivarandu saabus kaluriküla saare lõunatipus.

Küla, kus vennad on naabrid ja õed elavad üle tänava. Küla, kus elanikkond koosnebki neljast suguvõsast. Küla, kus uksi ei pea sulgema, sest kõik tunnevad kõiki. Küla, millel on kuurortlinnaks olemiseks eelised - suur liivarand, baar ja teine baar ka. Küla, kus kohalikud pered jalutavad laupäeva õhtul kell üksteist peatänaval, sest siis on pereisad merelt koju tulnud. Küla, mis arvab, et nad on eksinud Hawaii saar, mis on lõunapoolkerale triivinud, aga nii kaugele, et palme siin enam ei kasva. Küla, kuhu turistid oma jalga ei tõsta, sest see asub muust tsivilisatsioonist nii palju kaugemal.

Vulkaan Puntiagudo oli kalurikülast justkui kiviga visata, üle lahe.

2007-12-11T18:53:00.000-06:00

Usulevitajad. Tänaval.

Terroriseerivad inimesi. Et nende raamatuid ostetaks.

Aga mõned minu klassikaaslased langevad osavate müügimeeste ohvriks.

Lõpuks tahavad veel pilti ka teha. Nemad levitavad usku - krishna usku. Inglise keeles on selle kohta sõna bullshit ja hisp. keeles pura mierda. Niivõrd karm mu arvamus. (niivõrd karm mees :D)

Tüüp minu vasakul käel teadis Eestit. Sest elas paar kuud Poolas, Ukrainas ja Indias. Seoses oma usuga. Muidu elab Santiagos. Ja jaanuaris reisib kuuks ajaks Brasiiliasse. Usupidustuste tõttu. Raamatumüügiga saab rikkaks.

Minu esimesed Tšiili jõulud

2007-12-10T18:23:00.000-06:00

Seal lähedal asus üks puukirik. Katolik kirik. Neid on siin palju.

Nädalavahetusel käisin kohaliku firma jõulupäeval vms. Seal sai basseinis ujuda, ping-pongi ja muid lauamänge mängida, käia seiklusrajal (umbes selline nagu Otepää seiklusrada, ainult et väiksem), jalkat mängida, ATVga sõitmas käia ja lõpuks hobustega ratsutada ja muidugi süüa. Enda üllatuseks meeldis mulle selle päeva juures kõige rohkem hobusega ratsutada. Ma arvasin, et see on palju keerulisem, aga ma juba peale esimest minutit lasin hobusel galoppida ja joosta. Kuigi ATV oli ka siiski hea loomulikult. Päeva lõpuks tuli maja nurga tagant jõuluvana ka, vankril, hobune ette rakendatud. Siin kombeks luuletusi lugeda või laulda pole, lihtsalt antakse kingitus kätte. Jõuluvana ei saanudki alguses päris täpselt aru, et mis värk on kui nime Teet pakil nägi, aga lõpuks tuli ikka meelde, millega tegu on. Jõuluvana tõi mulle varbavaheplätud. Lahe.

Selline siis.

2007-12-09T17:44:00.000-06:00

Käisin kellegi kodus, mis asus linnast umbes 15 km kaugusel ja kohalik perepoeg näitas ümbrust.

Sõnajalad.

Kõrvalfarmi hoov.

Kõrvaltalu kuhu puudus ligipääs ja keset eikellegimaad oli pisike majake, õunapuud, roheline niit ja valge hobune. Mõned inimesed elavadki lihtsalt välismaailmaga kokkupuutumata.

2007-12-02T17:30:00.000-06:00

Käisin host-vanavanematel külas. Vasakul vahetus-vanaema, -vanaisa ja paremal -isa. Vasakul toimub Tšiili rahvustoidu valmistamine. Puust dooriku ümber on tainas. See tainas küpsetati. Siis lõigati ribadeks, umbes 5 cm ribad. Pandi mingisugune täide sinna peale ja rulliti kokku. Põhimõte nagu tacodel, aga maitse täiesti erinev. Mulle meeldisid küll.

23 pilti sellest, kus ma igapäevaselt olen.

2007-12-01T10:30:00.000-06:00

Pildid ei ole minu pildistatud, piltidel on linn Puerto Montt, osadel ka eeslinn Puerto Varas. Ei viitsinud Puerto Varase jaoks eraldi postitust teha, sest mulle on juba mitu korda öeldud et need on samahästi kui üks linn. Umbes nagu Tallinnas Nõmme linnaosa ja kesklinn.

2007-11-30T21:52:00.000-06:00

Kõige nõmedam on blogi sissekannet alustada sõnadega, et pole ammu kirjutanud. Käesolevaga peaksin seda tegema. Pilte pole kah tehnilistel põhjustel teinud. Nii ametlik algus.

Kool. Kooliga hakkab selleks aastaks kõik saama. Täna oli ajaloo üleminekueksam vms, millest kõik pikka aega rääkisid. Oli 25 küsimust valikvastustega. Näiteks, et millega lõppes keskaeg – prantsuse revolutsioon, humanism, konstantinoopoli vallutamisega jne. Vähemalt midagi ikka sain aru. Ja järgmine esmaspäev, teisipäev tunde pole. Kolmapäev-neljapäev-reede on järgmised üleminekueksamid.

Õpetajad väsitavad peale ja käsevad mul ka kõike teha. Kuigi paar nädalat tagasi küsisin klassijuhatajalt kas pean neid tegema, siis andis mulle hunniku ülesandeid – hispaania keele jaoks üks raamat läbi lugeda, ajaloo jaoks kaks presentatsiooni (eestist ja eesti ajaloo kohta) ja bioloogia jaoks ka ühe presentatsiooni. Et need ära teen, siis ei pea eksameid tegema. Ainult matemaatika peaksin. Paar päeva tagasi tegin ajaloos presentatsioonid ära, õpetajale meeldis ja klassile kah, siis küsisin et ei pea tegema eksamit eks, siis ütles, et noh mis seal, siis ära ei ole - loen ja teen ringe ju ainult. Mitu korda küsisin veel, aga ikka väsitas, et pean ikka tegema. Ning klassijuhataja ütles, et tema seda otsustada ei saa. Kooli tõttu ei ole viitsinud ennast selle blogiga ka väsitada.

Hispaania keele jaoks lugesin ingliskeelse raamatu „The Enemy”. See kõik mu klassijuhataja, inka õpsi mõte. Peale selle, et ka kesklinna pisikesest poest saab igasugust piraattarkvara osta – alustades arvuti- ja playstationimängudega lõpetades muusika ja DVD-plaatidega, pidin ma raamatut ka A4 lehtedel koopiatena lugema. Lisaks tehakse veel kõikidest raamatutest koopjaid koolis. „The Enemy” oli suhteliselt lihtsa sõnavaraga thriller, rohkem kui sada lehekülge oli tegevust, mille kestel mul lugedes igav ei hakanud, sai kiiresti läbi.

Bioloogia jaoks peaksin tegema presentatsiooni teemal transplante renal, ehk siis tõlgituna midagi sarnast nagu neeru siirdamine. Kopisin mingi teksti wikipediast maha Powerpoint-i ja näitasin õpetajale ja ütlesin, et see liiga raske teema ikka minu jaoks. Siis ütles, et peaksin veel vaatama fakte organite siirdamise kohta Eestis. Kunagi ammu tegin sarnase presentatsiooni narkootikumid Eestis kohta. Aga neeru siirdamisest jääb mul vist selleks korraks rääkimata ma kardan. Lisa-füüsikaks oleks ka pidanud tegema presentatsiooni Einsteini relatiivsusteooria põhipostulaatidest, aga jäi ära.

Matemaatikas õpime ellipseid ja parapooble. Eestis oli suhteliselt kerge neid teha, aga siin peab sada erinevat valemit teadma nende joonistamiseks, ellipsitega sama lugu. Ja siis lõpuks joonistame neid ikka pastaka ja vaba käega kuhu juhtub. Ega ma ülesannete tekstist eriti aru ei saa, aga sellest enamasti piisab, et saab mingid andmed kätte. Hinded on enamasti umbes kuued. Ainult tekstülesannete töö sain kolme.

Eile tõmbas klassivend teisel klassivennal püksid alla ja ja kolmas klassivend tegi tagantpoolt pilti. Lõpuks keegi pani pildi veel fotologisse kah (see siin nagu umbes eestis rate). Ja täna visati see tüüp koolist välja, kes püksid alla tõmbas. Nii kiiresti käivadki siin koolis asjad. Ja see kutt oli tundides korralik, ei seganud õpetajaid, aitas klassiüritusi korraldada, aga nii kiiresti ta meie koolist välja visatigi. Ja samasuguseid on siin ka enne mind olnud. Viimane neist oli vahetusõpilane Uus-Meremaalt, kes käib praegu Saksa koolis, kus tal probleeme ei pidavat olema, kuid siin olevat palju olnud. Minu arvates lihtsalt halb õnn. Paar klassivenda rääkisid, et nad tegid sarnaseid nalju klassis (püksinalju) õpetaja nähes eelmine aasta, aga ei juhtunud oluliselt midagi. Siis oli klassijuhatajatund, kus klassijuhataja rääkis, et me ei peaks kaasõpilasi mõnitama jms. Minu arvates suhteliselt mõttetu, sest peaaegu kõik naljad mida tehakse klassis on sõbralikud naljad. Aga teisest küljest seesama õpetaja nimetas paralleelklassivenda aasta isaks, sest ta tegi oma klassiõe rasedaks. See on väga halvasti öeldud. Õpetaja ise on neljakümnendates vanapoiss, kellel on omad kindlad õpilased, kellega ta veits nokib. Vahepeal uurib mõne klassivenna käest miks tal ikka oma tüdrukut ei ole jms. Terve klass ja õpetaja peale küsitava naerab. Ja just nende „pahade poistega” on semu, sest nad oskavad veits pugeda talle. Minuga tal eriti probleeme pole, vahepeal viriseb minuga ja siis jälle vahepeal surub kätt ja uurib elu. Viriseb näiteks sedasi, et ühes ingliskeele tunnis ütles mulle lambist, et kuule sa ei ole siin mingi blond suveniir, kui tema küsib vabatahtlikku, siis ma pean ikka käe üles ka tõstma. Seega vahest ei saa ma sellest koolist ja õpetajatest aru. Aga täna näiteks sain filosoofia töös klassi parima hinde, teised tegid kirjalikult ja mina suuliselt, see on lahe õpetaja.

Hispaania keel saab juba selgemaks. Veidi on probleeme tegusõnade pööramisega. Aga kui selle selgeks saab, siis oleks lihtsalt võib-olla veidi sõnavara vaja. Nüüd räägin ainult ühe-kahe klassivennaga inglise keeles. Või siis segamini inglise- ja hispaania-keelt. Aga mida selgemaks saab hispaania keel, seda raskem on rääkida inglise keelt. Lihtsalt osad sõnad enam ei tule meelde. Nt ükspäev ei tulnud meelde nõbu ja lõpuks ütlesingi hisp-keeles primo. Aga aru saan ikka sama hästi. Loodan, et eesti keel päris meelest ära ei lähe ja olen oma tekstis arusaadavam kui Rüütel.

Eelmine reede oli lõpuklassi lõpupidu või midagi sarnast. Kõigepealt kell seitse hakkas õhtusöök „Club Alemanis” ehk siis tõlkes Saksamaa klubis. Seintel olid erinevad saksakeelsed kirjad. Väga pidulik kolmekäiguline õhtusöök. Võib-olla oli neid käike isegi rohkem, aga kuuekäigulise neliveo mõõdu andis välja küll. Tüdrukud olid ballikleitides või muidu väga väga pidulikult riides ja poisid kõik ülikondades. Muusikaks oli selline hea vaikne saksofon. Paar õpilast esinesid ja näidati slaidishows-id piltidega lõpuklassist. Kella ühe ajal sai natukene tantsida ka. Siis tuli buss järgi, selle eest pidime maksma kah, 800 peesot (ca 20 eeku). Buss viis jälle klubisse. Seekord tasuta jooki ei saanud sissepääsuga.

Eile ja üleeile olid suured kruiisilaevad linna lahes ankrus. Täna oli Hollandi, Rotterdami kirjadega laev, eile oli mingi teine, veidi suurem. Lisaks seisab alati lahe peal mõni sõjaväelaev või/ja kalapaat. Need mõjuvad linna atmosfäärile lahedalt, kuna üks peatänavaid kulgeb otse mere ääres ja ka tähtsamad ehitised on selle ääres ja siis laev ankrus on nagu uus suurehitis. Mere ja autotee vahel on paarisajameetrine roheala pinkide ja lahedate parkidega, mis on alati noori täis, sest siin linnas on kaks suurt ülikooli ja veel paar väiksemat. Ja see roheala parkidega kulgeb kuskil neli kilomeetrit, mulle meeldivad need.

Praegu käib tihe konkurents ülikoolide vahel, kes reklaamivad ennast nii teles, kui ajalehes kui tänaval. Eriti nõme et haridusest on tehtud äri, sest mitte ainult ülikoolide, vaid ka erapõhikoolide vahel on tihe konkurents. Sama riigi ülikoolid võiksid teha koostööd ühise teaduse vms nimel. Eestis ma ei ole märganud, et teles oleks ülikoolireklaam või, et kõrgkoolide vahel oleks tihe konkurents. Olen kooliga seoses käinud visiidil kahes ülikoolis – mõlemad olid ülikorralikud ja kenad uued ehitised. Üks ülikool asub mäe künkal, alguses arvasin et see seal üleval on hotell, sest sealt on panoraamvaade kogu linnale.

Näiteks selline on üks variante minu kooli telereklaamist – demagoogia. Tu Puedes tähendab Sina suudad.

Igasugused võhivõõrad inimesed hakkavad vahel lihtsalt tänava peal rääkima või poes järjekorras seistes või näiteks trennis olles. Tean juba ühte proffessionaalset sukeldujat, kes töötab siin aga pere elab 300 km põhjas. Siis ühte endist vahetusõpilast, kes vahetas Vancouveris paarkümend aastat tagasi. Endist vahetusõpilast, kes käis USAs ja kelle pere on pärit Saksamaalt. Lihtsalt tädi, kes hüüdis mind tänaval ja küsis mis koolis ma käin, sest et kuna ta kolis perega siia, siis tema poeg tuleb ka nüüd minu kooli. Ühte veidrat tüüpi, kes väitis mulle, et tegelikult on maakera all salajane teede võrgustik, kust on võimalik väga kiiresti igale poole saada, aga USA valitsus varjab seda meie eest ning, et USA valitsus teeb koostööd tulnukatega. Ühe paralleelklassivenna unistus on minna Kuubale ja Moskvasse punasele väljakule, sest ta arvab et kommunism on hea ja perestroika oli jama ja Gorbatshov tegi kõike valesti. Aga Venetsueela kommunism pidavat jama olema. Peale minu elab siin veel vahetusõpilastest kutt Uus-Meremaalt, kaks tüdrukut Saksast, kõrvllinnas tüdruk Saksast ning üks tüdruk Soomest. soomlanna ja uus-meremaalane on siin teise programmiga, AFSiga, ning nemad lahkuvad juba jaanuaris, aga tõenäoliselt tuleb kedagi jälle asemele. Ükspäev tüdrukud koolis küsisid mu msni, sest siin pidavat ka üks soomlanna elama. Teisest küljest on siin täielik sakslaste invasioon, sest pidevalt näeb saksa lipuvärvidega koolivorme, paljudel on näiteks seljakotile õmmeldud Saksa lipp jne. Kõrvallinnas võib näha Saksa arhitektuuri ja elumaju.

Hetkel on kohalik hitt just selline - päike, rand ja liival vms, see ongi reggeaton. Video nagu 50 Cent-il. Kui Eestis ollakse sealmaal, kus tehakse selliste videode paroodiaid, siis siin on see just lahe praegu. Ingliskeelset popmuusikat on suhteliselt vähe raadios, kuid siiski on ning popmuusika jõuab siia hiljem. Need mis olid hitid Eesti suvel on nüüd siin hitid.

Muidu läheb kõik hästi. Paneks väga ka sinna „hästi” ette, kui mõni õpetaja koolis ei väsitaks. Koduigatsust pole, või ainult siis kui Maaten eesti aja järgi reede varahommikul MSNis rääkima tuleb, kuidas nad uut Priidu 4WD testimas käisid ja midagi lahendasid või siis, kui vaatan ilm.ee kaamerast kuidas lund sajab. Lumine Viljandi on hea. Aga kuum Puerto Montt (OOKEAN JA MÄED) on hetkel ka väga hea või isegi parem. Murdmaad tahaks sõita ainult nats. Seekord sai siis kohe mitme nädala eest kirjutatud, pilte võiks kah mitme kuu eest tulla.

Selline ilus trakats ja jõulukuusk oli seal reede öösel 03:40

2007-11-11T16:40:00.000-06:00

Nädalavahetusel näitas klassiõde ja tema pere mulle rahvuspark Vicente Perez Rozales-st, mis on ühtlasi minu kodule lähim ja Tšiili vanim rahvuspark, mille alale jäävad neli vulkaani ja umbes sama palju järvi.

Saltos del Petrohue - jõe Petrohue kärestikud, kus vesi voolab mööda tardunud magmat ja jõgi, millel lähe on vulkaani otsas. Tagaplaanil on vulkaan Osorno (2660 m), mille tipp on ära kadunud pilvede sisse ja osaliselt ka ülesäri tõttu.

Üks Tšiili poiss Tšiili looduses Tšiili mägijõe ääres.

Seal sai ujumas käia.

Lagos Todos Los Santos - selline kena järveke, mille ääres oli musta vulkaanilise liivaga rand.

2007-11-08T17:46:00.000-06:00

Eile peale kooli viipasin näpuga taksojuhile (marsajuhile), et ta mulle kodusõitu pakuks. Tüübil käis autos kõva tümm ja varsti laulis kaasreisijatele kõva häälega rõõmsalt I'm walkin' on sunshine wohoo ja andis gaasi. Aga ikka laulis kõvasti, mitte ei ümisenud. Kaasreisijad eriti välja ei teinud, vaatasid niisama rõõmsalt ilusat ilma.

Pilt talvest, augusti esimesed päevad.

Ja täna koolist koju tulles koos klassikaaslastega mängis klassivend kitarri koju jalutades ja teised ümisesid kaasa.

Tõmbasin ennast pilve.

2007-11-01T20:15:00.000-05:00

Majataga.

Reede õhtul sõitsin vahetusperega kolme tunni kaugusele põhja, mägedesse, Puyehue looduskaitsealale, mis kaitseb vihmametsi, puumasid, ja loomulikult ka paari vulkaani. Ehk siis nädalavahetuseks suusatama. Teel möödume rohelistest niitudest, mis on musta-valgekirjud ning mõnest kenast järvest kuni tahaplaanile ilmuvad kenad lumised teravad vulkaanitipud, mille kaared oleks justkui multikategelaste poolt sinna joonistatud. Lõpuks sõidame pimedas, aga mõnusalt rohelises tunnelis mäkke. Sõnajalalehed on massiivselt suured, suuremad kui meetrised. Pere oli rentinud kena mägimajakese umbes 1000 meetrit merepinnast. Selle elutoaaknast tõusis roheline sein ülesse mäkke. Õhk oli mõnusalt niiske, linnud laulsid, vesi vulises.

Lauppäeva hommik, suusakeskus on majast 18 km. 18 km sõitmist vihmametsa roheluses, möödudes mitmest kosest, mis tulevad ülevalt mägedest mööda kaljusid alla. Veel jääb teele üks kena sinise veega mägijärv. Suusakeskuses ootame suusalaenutusmehikest, keda ei tulnudki. Siis läksime küsisime kuskilt infost, et mis värk on, selgus et värk on selles, et sooja kevade tõttu on suusakeskus suletud varem ja soovitati minna 200 km lõunasse või samapalju põhja teisse suusakeskusesse või tulla tagasi järgmine aasta. Selged pildid. Aga mäel oli lund sama palju, kui Kuutsemäe tipphooajal. Tehvandil saaks sellise lumevaruga kolm hooaega sõita. Hakkasin vendadega veidi ülespoole sumpama läbi lume, nad väsisid kiiresti. Mina lonkisin pilvepiirini välja. Maadlesin veidi oma kaameraga, kellel oli kord system error, kord ei lükanud objektiivi välja või olid lihtsalt patareid liiga tühjad, kuid lõpplahenduseks suutsin võtta paar kaadrit. Avastasin, et olin juba päris kõrgele ennast vedanud. Vedasin ennast siis veel ülespoole kuni nähtavus oli olematu – igal pool oli valge, üleval, all, ees, taga. Tõmbasin ennast mõnusalt pilve sisse ja leppisin olukorraga, et täna suusatada ei saa ja hakkasin allapoole tagasi sumpama. Ülevalpool ka midagi ahvatlevamat tol hetkel ei tundunud, kuigi pärast kahetsesin et pilvepeal ära ei käinud. Oleks ehk mõnda vulkaanitippugi näinud ja oma olematu kaameraga mõne ilusa foto teinud. Sellepeale läksime kusagile meie mägimaja lähedale termaalvee basseini lõõgastuma.

Pühappäeva hommikul läks minul varem uni ära, teised olid veel sügavas unes. Mina läksin ümbruskonda uurima. Leidsin ühe jalgtee ülesse mäkke, mis näitas 3,6 km. Okei, võtsin jalad selga ja läksin. Pikki mäekülge üles, üles ja üles mööda võimatult looklevat rada. Vahepeal oli vihmametsa vahel hirmutavalt pime, eriti kui mõni madu ennast mu teele ilmutas. Kogu õhk oli mõnusalt niiske. Mets tikkus kahelt poolt ligi - puusadeni kanarbik, kõrge quila-bambus, okkalised põõsad. Eriline atraktsioon oli iga paarisaja meetri järel üle raja kukkunud poole meetri jämedused puutüved, rääkimata neist puutüvedest, mis seisid püsti ja olid hirmuäratavalt suure diameetriga. Metsas õitsesid veidrad tulipunaste õitega lilled, kasvasid gigantsed sõnajalalehed ja kogu taimestik oli metsik. Linnud laulsid kõvasti, ja ilusti, tábanoid (tüütavaid kohalikke putukaid) polnud. Vahepeal viis sillake üle pisikese kose, kust vesi mind märjaks tahtis pritsida. Lõpuks jõudsin üles kusagile vaateplatvormile – lihtalt vastikult ilus vaatepilt. All mägijärv, erkrohelised niidud, mets, mets, mets, mets, vastasmäelt paistis kaks koske, mis läbi metsa allapoole kulgesid ning kõige tipuks lumised mäetipud kõige kõrgemal, mis ilmutasid ennast mõnusate pilvekeste vahelt. Võimas oli. Need üksikud pilved, mis taevas olid, olid umbes samal kõrgusel, kus minagi. Ohkasin kolm korda sügavalt ja hakkasin allapoole tagasi jalutama. Oli see vast jalutuskäik.

Õhtul, hiljem.

Õhtuks läks ilm pilve, pilved olid madalal, pilvede alumised servad ulatusid mägimajani ja vennad otsustasid et nad tahavad ka sinna ülesse vaatama minna, kus mina käisin hommikul. Pakkusin neile seltsi, et äkki õnnestub mõni pilt ka teha, kuna hommikul kaamerat polnud. Seekord hakkas poole tee peal padukat sadama, metsas oli mõnusalt märg olla. Esimesest vaatekohast sain pildi ka teha, ülevalpool oli nähtavus olematu, kuna päris kiiresti jõudsime pilve sisse, kus müristas kõrvulukustavalt kõvasti ja tuli päidpurustavalt tugevat vihma. Välku ei näinud. Metsavahe oli märg ja mõnusalt udune. Hiljem otsutas pere, et peaks ikka üheks ööks veel jääma, muide nii on juhtunud juba kaks korda, kui oleme suvilas olnud. Ise võiks seal vihmametsa vahel mägimajas mitu kuud elada.

Esmaspäeva hommikul sõitsime vulkaani teisele küljele ja siis veel palju kõrgemale, kokku olime sõitnud umbes 2 tundi. Host-isa arvas et me oleme juba teise vulkaani jalamil. Ilm oli kenasti selge, paar pilvekest oli. Tee lõppes suhteliselt ootamatult ära (kui seda veel autoteeks saab nimetada), vaid mingi aimatav jalgtee läks üles mäkke, kust näitas siltki. Hakkasime vendadega jalutama. Olime rohelisest piirkonnast tunduvalt ülevalpool juba ammu, floorat, faunat ei näinud, vaid vulkaanikivimid ja lumi, rohkem nagu kõrb. Ilm oli külm ja midagi eriti põnevat ei paistnud, kui välja arvatud vaade teistele vulkaanidele. Vennad jäid jälle maha, teed enam eriti ei olnud, ainult üks suur väli. Just siis kui otsutasin alla tagasi minema hakata jõudis minuni USA seljakotimatkaja, kes minuga kohe juttu hakkas rääkima, et kuidas ma ilma seljakotita nii kõrgele olen sattunud ja kes ma sihuke üldse olen, ma sellepeale vastasin, et olen vahetusõpilane ning nii kõrgele olen jõudnud autoga. Seepeale ei osanud ta eriti midagi vastata. Oli vist pettunud, et nii kõrgele autoga ka saab. Kasutasin juhust ja uurisin siis, et kuhu see teeke viib, sellepeale arvas tema, et see tee ei vii kuhugi, ja väitis et tema arvestusel on 10 minuti kaugusel vulkaan Puyehue platoo, mis tegutses viimati 1960. aastal. Vulkaan Puyehue ei ole tavaline teravatipuline vulkaan, vaid selle tipuks on suur platoo, sest viimane vulkaanipurse viis tipu minema. Mõtlesin, et annan siis talle, üksikule, 10 minutiks seltsi. Ta seletas mulle, et olen Volcan Puyehue idajalamil, mis jääb Argentiina poole ning siin on vähem lund ja soem, kui vulkaani lääneküljel Vaikse Ookeani külmade hoovuste tõttu. Argentiina olevat kiviga visata. Ta arvas, et suusakeskus kus ma käisin oli vulkaani teisel jalamil. Ilm oli vastikult tuuline, tema oli jopega, mina dressipluusiga. Jõudsimegi platoole, mis pidavat olema 10-15 km laiune. Nägin vulkaan Puyehue kraatrit, mis oli vaid jääd täis ja umbes 500 meetrise diameetriga. Kõik oli kontrastne – kõrvetav päike, aga jäine tuul, külm lumi, vulkaaniline liiv ja rohelised metsad silmapiiril . Nägin palju maa-aluseid ventiile, kust pidevalt suitsu ja väävlihaisu tuli. Edasiminnes pidavat olema veel palju nii kuumi-, kui ka külmi allikaid. Ka geisreid pidavat olema, aga nende pursked olla harva. Mõnusalt ilus vaade – lumi, vulkaanikivimid, vulkaanikraater, rohelised metsad, lahe. Mu kaamera oli lootusetult erroris. Heameelega oleks oma kaamerakese sinnasamma kraatrisse visanud. Arvasin, et teised juba muretsevad minu pärast, jätsin matkajaga hüvasti ja jooksin läbi lume ja vulkaaniliiva allapoole tagasi. Oli ilus. Oli nädalavahetus.

Olin sunnitud kasutama Google pildiotsingu abi, et näidata milline umbes see platoo välja nägi.

Un ronsiito?

2007-10-29T22:14:00.000-05:00

Vahepeal oli kooli sünnipäev ja sellega seoses oli kaks tundidevaba päeva koolist. Selle asemel olid erinevad tegevused võimlas alustades kõikvõimalike pallimängudega, lõpetades hot-dogide söömisvõistlusega, sinna vahepeale jäid veel tantsukavad, graffiti tegemine, meeskonna maskoti tegemine, teatevõistlused jne. Omavahel võistlesid neli erinevat tiimi – valge, punane, kollane ja roheline. Ühes tiimis olid kolme klassi õpilased. Valge oli Egiptuse tiim, punane Hispaania (kuhu kuulusin ka mina), kollane Brasiilia ja roheline LAV. Ja sinine tiim oli kaa veel, mille päritolumaad ma ei mäleta.

Kooli sünnipäevale pandi punkt reede õhtuga, kui peale kella kahtekümendkolme kogunesid vanemad õpilased kooli aulasse, kus direktor tegi väikse kõne ja mainis et liiga palju alkoholi ei tee mõttetööle head ja saatis meid pisikesse bussi, mis oli meile järgi tellitud. Umbes selline nagu on linnaliinibussid päeval, ainult et võibolla veidi vanem. Selline lahedalt stiilne, mis oli juba graffiteid täid soditud ja istmepolster katki istutud. Ma ei tea miks ma ütlesin soditud, tahtsin öelda graffiteid täis joonistatud. Buss mahutati ühest äärest teiseni täis ja keegi ei virisenud. Bussi salongi ja selle joonistusi valgustas vaid pehme oranšikas tänavavalgustus. Latiinod istusid maha, kus juhtus, laulsid laule, tegid suitsu ja jõid piscot (kohalik alkohoolne jook) ja olid rahul. Buss viis meid kõrvallinna (30 km), mis asub järve ääres ja on minu linnaga sisuliselt kokku kasvanud. Bussijuht lasi meid maha otse järve rannaliivale, et suunduda kooli sünnipäevapeole klubis „La Playa”. Sissepääs kuni kella üheni oli tasuta ja neil kellel oli flaier said tasuta joogi pealekauba – rumm, pisco või kaks viina ühele. Klubi oli kena, selline kahekordne ja plasmaekraanidega. Muusikaks nagu igal pool mujalgi ikka reggaeton ja paar pop-muusika pala sinna vahele. Pidu lõppes päikesetõusuga järve vastaskaldalt, mida kattis uduvine ja mille tausta ilmestasid vulkaanid.

Diskokuul.

Koolist.

2007-10-25T18:14:00.000-05:00

Koolist. Nagu olen ka juba varem maininud õpin koolis nimega Santo Tomas. See on suur erakoolide kett, millel on umbes viis kooli Tšiilis igas suuremas linnas ja veel koole USAs, Hiinas, Hispaanias, Filipiinidel ja igalpool mujal (tseki pilti). Samanimelised on nii koolid, kui ka ülikoolid. Ülikoolis saab õppida vist peaaegu kõike - alates veterinaararstist kokani.

Keskkooli osa kuumaks on umbes 1500 eesti krooni, mida mina maksma ei pea, või maksab seda YFU. Kuumaks ei sisalda oluliselt midagi, selle raha eest saab igapäevaselt süüa (va reeded), koolipäeviku, lõpuklassi pusa ja loomulikult õppe, kuid kõik muud, kaasa arvatud õpikud, vihikud, kogu koolivormi jms tuleb ise osta. Koolil on ka sponsorid, kes teda toetavad. Kooli reklaame võib näha busside küljes või lihtsalt tänaval. Selleks et koolil rahast puudust ei tuleks, saavad kõik õpilased korra semestris 12 loosipiletit, mille nad peavad maha müüma ja müügist saadud raha koolile andma. Ühe pileti hinnaks on 500 peesot (u. 11 krooni). Piletite auhinnad on korralikud, nt playstation, telekas, elektrikitarr jms. Mina olen juba enda omad ära müünud. Enamasti ostavad piletid ära pereliikmed või õpilased ise. Lisaks teenivad õpilased koolile raha maiustusi müües. Tuleb moodustada 6-liikmelised grupid ja grupp peab teenima kasumit 30 000 $ (u. 650 krooni) ehk 5000 $ inimese kohta. Enamasti ostetakse lihtsalt toidupoest suur kotitäis šokolaade, pulgakomme, või muud maiustusi ja müüakse need kasumiga maha. Koolis puhvetit või baari nagu Eesti koolides kombeks on, ei ole. Selle asemel peavad lapsevanemad kuskil klassis või koridorinurgas maiustusi müüma. Samamoodi toovad lapsevanemad maiustused ise kooli ja müüvad kasumiga, ning kogu kasum läheb koolile. Igal aastal (või semestril) peab ühe pere kohta koolis üks pereliige müümas käima. Ja kui ühelgil pereliikmel pole võimalik tulla müüb õpilane ise. Enamasti müüvad 2-5 inimest korraga.

Koolimaja on see-eest väga korralik ja kena. Kooli vaipadel, ustel, kardinatel on kooli logod. Mina õpin kolmandas a klassis ehk siis keskooli kolmandas klassis. Keskool hakkab siin aasta varem võrreldes eestiga, seega olen siin nagu keskkooli kolmandas klassis ehk üheteistkümnendas klassis. Koolis on kohustuslik koolivorm, poistel mustad kingad, hallid viigipüksid, hall kampsun ja polosärk. Tüdrukutel peaaegu sama, ainult pükste asemel ruudulised seelikud. Ka õpetajatel on olemas koolivormid, kuid tavaliselt nad seda ei kanna, õigemini kannavad ainult bioloogia ja hispaania keele õpetaja.

Igal hommikul kooli minnes tervitad kooli uksel õpilasi käepigistusega direktor koos kahe inspektoriga. Direktoril on vist peaaegu kõik nimed peaaegu meeles, minule ütleb enamasti Tim. Inspektorid on koolis korra hoidmiseks, et keegi ei lõhuks, karjuks, koolivormi kantaks, et keegi poppi ei teeks ja et juuksed liiga pikaks ei kasvaks. Üks inspektor istub peaaegu päev läbi kooli ukse kõrval ruumis ja kontrollib sisse- ja väljaminejaid. Tundide ajal pääseb välja, vaid siis kui lapsevanem järgi tuleb või õpetaja saadab. Ka vahetundide ajal ei ole see nii kerge, kuigi võimalik. Juukseid tavaliselt keegi lõikama ei hakka inspektori keelamise pärast, juuksed lihtsalt ei tohi silmade ees olla või lasta neil õlgadeni kasvada. Suitsetamine kooli territooriumil on lubamatu. Üldkokkuvõttes päris range värk selle koha pealt.

Koolipäevad on suhteliselt pikad, kuna see on erakool. Riigikoolides on päevad lühemad. Esmaspäeval, teisipäeval, neljapäeval saan lahti veidi peale kolme. Kolmapäeviti viiest ja reedeti kella kahest. Ühe tunni pikkuseks on ikka 45 minutit. Toimuvad paaristunnid – kaks tundi, vahetund, kaks tundi, vahetund jne. Vaheaeg on 15 minutit, lõunavaheaeg 45 minutit. Tunnid toimuvad kõik ühes klassis, igal klassil on oma klassiruum, vajadusel liigutakse ainult valikainete ajal või arvutiklassi ja labori tõttu. Õpetajad on need, kes liikuma peavad. Koolitoit on halb või isegi väga halb, mulle ei meeldi üldse. Mõned võtavad toidu kodust kaasa ja teevad sööklas oleva mikrolaineahjuga soojaks või siis mõned lähevad ka koju sööma

Koolis on 9 erinevat ainet, uus aine mulle on religioon, aga mida pole on geograafia, arvutiõpetus jms. Lisaks tuleb endale valida kõigepealt bioloogia, emakeele ja matemaatika vahel üks aine (mina võtsin matemaatika, sest see on keeleliselt kergem) siis füüsika, keemia ja ajaloo vahel (jälle võtsin füüsika) ning muusika, kunsti ja inglise keele vahel (mina võtsin keele, sest õpetaja soovitas), veel muusika ja kunsti vahel, mina võtsin kunsti. Tase siin minu koolis võrreldes Eesti kooliga polegi väga madal, tavaklassides on madalam või palju madalam, aga valikainetes on peaaegu sama. Näiteks matemaatikas tehakse samu asju kuidagi teistmoodi keerulisemalt või tehakse isegi rohkem. Ka füüsika electivos (lisas) õpitakse igast keerulisi värke. Matemaatika ja füüsika tunnid on samasugused nagu Eestis, ülesanded, teooria, füüsikas katsed laboratooriumis. Keemias ja bioloogias peame ise erinevaid katsed tegema laboris ja neid analüüsima. Näiteks bioloogias oli viimane tund mingisugune katse tigudega, et igast grupist pidi keegi tigusid kaasa võtma ja siis mängisime nendega seal mitu tundi. Keemias on järgmine katse mingi saiaga. Bioloogias pidime veel näiteks tegema narkootikumidevastase 10minutilise videolõigu. Bioloogias sellist teooriat, nagu komplementaarsusprintsiip vms mida eestis õpitakse, siin ei õpita. Paljudes ainetes peab tegema erinevaid ettekandeid ja powerpointi esitlusi. Muusikatunnis mängitakse erinevaid instrumente, mitte ei õpita muusikaajalugu. Näiteks tehakse 5-liikmeline grupp ja siis peab see mängima ühe improvisatsioonilõigu. Hispaania keele tunnis on grammatikat suht vähe, nt peame gruppides näitlema - õpetaja annab teema ja meie improviseerime. Kunstis peab joonistama mingeid asju ja vahepeal on ka grupitööd, näiteks tegime mingisuguse maastiku maketti. Ka peaaegu kõik õpetajad kasutavad powerpointi tunni läbiviimiseks, aga neil on enda isiklikud laptopid. Kontrolltöid on nagu natuke vähem ja palju kergemad kui Eestis – peaaegu kõik tööd on ainult valikvastustega. Mõnes töös on ka paar küsimust, millele peab kirjalikult vastama. Isegi matemaatika ja füüsika tööd on valikvastustega, lahenduskäigu või vähemalt osa sellest peab lisalehele lihtsalt kirjutama. Kehalise kasvatuse tunnis on ainult saalijalgpall ja harjutused, kuigi see on suhteliselt mõttetu, sest keegi midagi teha ei viitsi.

Hindamissüsteem on 7 palli süsteemis. 7,0 kõrgemat hinnet pole võimalik saada, nagu on eestis näiteks 5+ või ka 5+++. Kõik hinded on võimalikud, mis jäävad numbrite 1,1 ja 7,0 vahele. Hindeid pannakse töö protsendilise õigsuse järgi. 99% vist peaks veel 7,0 olema.. või äkki on 6,9. Igaljuhul „passing grade” (nagu läbisaamishinne eestis 3) saab siin 60% õigsusprotsendiga ja selleks hindeks on 4. Eestis on see 50% ja hinne 3.

Kogu värk kõlab päris karmilt, nüüd reaalsusest – ühes tunnis tehakse umbes sama palju tööd kui Eestis jõuab teha esimese 10ne minutiga, ehk peaaegu midagi. Kõik jalutavad tunni ajal ringi, ajavad juttu, loobivad pabereid, istuvad laua peal, vahepeal kirjutavad natuke üles. See on umbes nagu vahetund Eestis. Vahest annab õpetaja ka ülesande kätte ja siis hakkab muusikapleierist muusikat kuulama. Mõnes tunnis vahepeal on rohkem distsipliini. Minu koolis pidid pooled tunnid sellised lärmakad olema ja umbes pooled sellised normaalsed, kus kirjutatakse natuke rohkem, aga siiski peaaegu midagi. Aga riigikoolis kõik sellised lärmakad. Ühte riigikooli on minu klassi aknast natuke näha – mõndasid aknaid ees ei ole, graffiteid täis soditud aknad ja seinad, porine sisehoov. Seevastu minul on suur plaatidega sisehoov, kus mängitakse enamasti vahetundide ajal jalkat. Vahetundide ajal tavaliselt ollaksegi sisehoovis, klassis või käikse koolimaja peal ringi. Mõned üksid kindlad inimesed mängivad jalgpalli sisehoovis.

Tunde jääb tegelikult päris palju ära, mida enamasti ei asendata. Vahepeal istub lihtsalt mõni inspektor klassis või käib vahepeal kontrollimas. Vahepeal jääb mõni viimane või esimene tund ka ära. Ja sellepärast hiljem kooli ei tulda või varem koju ei minda, mis on minujaoks täiesti ajuvaba. Ükskord jäi kaks viimast tundi ära ja siis kõik istuvad klassis ja ajavad juttu, mõni magab. Ma siis küsin et noh miks me koju ei või minna, viimane tund ju? Ja siis nemad et aga koolipäev pole ju veel läbi. Ja siis 20 minutit enne lõppu keegi arvas et hakkab igav ja läks inspektorilt koju küsima, aga inspektorid ei taha eriti lasta ka. Aga vahepeal paar korda on ikka juhtunud et oleme varem koju läinud. Aga see-eest on rohkem vabu päevi, näiteks septembris oli üks koolivaba nädal, eelmine nädal käisin ainult ühel päeval koolis ja järgmine nädal on jälle üks vaba koolipäev. Kodutöid antakse väga väga harva, peaaegu üldse mitte. Ja kui antakse siis niikuinii keegi ei kontrolli või õpetajat ei huvita kui sa teed seda tema silme all kellegi teise pealt maha, sama kehtib ka tunnitöödega.

Klass – minu klassis õpib 35 õpilast koos minuga, aga kuna klassiruumid on suured, siis jääb ruumi ülegi. Klassis on ainult 1-2 õpilast kes on selles klassis õppinud koolitee algusest peale, sest koolist väljaviskamine pole siin eriti haruldane ja koolivahetusi tehakse ka muudel põhjustel. Enamused klassikaaslased on pärit jõukatest peredest (Tšiili keskmisest jõukamad). Minu klassis on ka palju neid, kelle vanavanemad on või vanemad on pärit kuskilt mujalt, kuid ise kogu elu Tšiilis elanud. Kaks tükki Argentiinast, üks Iirimaalt, üks Prantsusmaalt ja üks Saksamaalt. Minu linnas teised erakoolid on näiteks Deutsche Schule, The American School ja English school. Seega elab siin päris palju neid kelle juured on pärit kuskilt euroopast. Näiteks tänavapilt siin kesklinnas ja Chiloe saarel Castro linnas on ikka suhteliselt erinev nahavärvi poolest.

Üldkokkuvõttes mulle see kool eriti ei meeldi, sest kõik on kuidagi hirmus range ja samas väga lihtne, ükskõikne ja bohuistlik. Kõike tahetakse ja proovitakse teha nagu Euroopas, aga see ei tule neil lihtsalt välja, sest nad lihtsalt ei oska olla korrektsed, aeagadest kinni pidada ja kõikidel muudel põhjustel veel. Ning kõik vanemad pingutavad hirmsasti selle nimel et oma laste õppemaksu maksta. Aga ma olen juba seal koolis juba päris ära harjunud ja vahepeal on päris lahe.

Koolist teen pilti siis kui jõuan...

2007-10-23T18:57:00.000-05:00

Järve ääres, minu kodust kuskil 50km.

Täna hommikul, kui mina juba koolis olin, tuli üks klassivend kooli elektrikitarri ja võimendiga. Pistis selle klassis pistikusse ja hakkas Stairway to Heaven-it mängima ja mängis niikaua kuni tund juba käis ja inspektor keelama tuli. Terve koolimaja kajas vist. Mängis kuna olevat eelneval ööl üksi kodus olnud ja oli üksi kodus öö läbi Stairway to Heavenit õppinud ning ei tahtnud veel lõpetada. Minu klassist oskavad rohkem kui pooled mingit muusikainstrumenti mängida, see on siin täitsa tavaline. Muidu kasutatakse klassis olevat pistikupesa veel juuste sirgendamiseks, telefoni laadimiseks, MP3 pleieri laadimiseks jms.

2007-10-22T20:56:00.000-05:00

Kaks telefoniga tehtud pilti viimasest korrast suusatamas, looduse pärast.

2007-10-21T18:24:00.000-05:00

No midagi eriti ilusat just ei tulnud, aga ma proovisin vähemalt. Midagi Chiloe saarelt. Ma loodan et teie nett ka selle peale ära ei sure. :)

2007-10-19T18:08:00.000-05:00

Üks udune kaader sellest auto aknast sellest, kuidas käib elu väljaspool kesklinna. Ehk siis väljaspool kesklinna on elu täiesti erinev, neil on omad väiksed toidupoed, (kasutatud?) riietepoed ja kõik muu vajalik. Täiesti erinev on elu kesklinnas ja paar kilomeetrit sellest eemal. Mehed lihtsalt istuvad, teevad suitsu, puhkavad ja ootavad homset päeva.

2007-10-07T21:33:00.000-05:00

Apache - põhiteemaks on reggaeton

2007-10-06T18:46:00.000-05:00

kalamehejutt

Colo Colo vs Puerto Montt

2007-09-29T19:10:00.000-05:00

Täna käisin vendadega jalkat vaatamas – mängisid Tšiili parim klubi Colo-Colo vs Deportes Puerto Montt ehk siis minu linna klubi. Mulle pandi ka Colo-Colo särk selga, sest ilma ei pidavat kõlbama väljaku lähedale minnagi.

Kui meie kaks tundi enne mängu algust väljaku juurde jõuame on juba paarisajameetrine järjekord väravate taga, kuigi tegelikult on tõenäoliselt mängu tulemus teada. Miski vanema venna sõber viib meid tihedas järjekorras ettepoole päris värava ette. Väljakule pääseb alles tund enne mängu algust. 1,5 tundi enne mängu algust juba kõik laulavad (ja mitte ainult, et umbes võitle Eesti võitle vaid ikka laule) ja tantsivad värava ees, viskavad suitsupomme, mõni julgem proovib üle värava ka ronida. Müüakse jalgpalliklubide särke, lippe, märke ja kõike muud võimalikku. Varsti ilmub politsei tsikliga ja teeb rahvamassi seas paar ringi ja peale seda kolm-neli politseid hobustega, sellepeale mõned pahatahtlikumad vilistavad ja millepeale omakorda hobused perutavad veidi ja rahvamass on nagu üks suur ujuv meri, tugevamad jäävad püsti, nõrgemad kukuvad pikali. Politseid on siis on siin nagu Texas Rangerid, vanakooli mustade klaaside ja kuldsete raamidega prillidega ja vastavad kaabud peas.

Üks selline pilt siis ka - mina ja noorem host-vend

Tund enne mängu algust saame tribüünidele, ja kõik ikka laulavad. Mõne aja pärast tuleb võõrustajameeskond väljakule soendust tegema ja rahvas kisub päris ära, rääkimata veel nendest hetketest kui mõlemad meeskonnad lõpuks väljakule jõuavad – visatakse suitsupomme, proovitakse üle aedade ronida ja kumminuiadega politseisid on umbes sama palju nagu aprillirahutuste ajal Tallinnas. Ka rahulikemal fännidel on lemmikklubi särgid seljas, mõnedel veel mütsid ja lipud. 15 minutit enne mängu lõppu lööb tugevam meeskond esimese värava ja teise 5 minutit enne lõppu. Ehk siis 2-0. See oli siin suhteliselt tähtusestu mäng, kuid selliste emotsioonidega, Eestis annab võibolla Venemaa-Eesti mäng peaaegu sellised mõõtmed välja. Ja hiljem käisin veel klassiõe sünnipäeval jne.

2007-09-28T19:23:00.000-05:00

Täna hommikul tervitas mind direktor sõnapaariga „Hola gringo!”, mis on umbes sama nagu tumedanahalist tervitada Eestis „Tere neeger!”, aga see viimane vist veidi negatiivsem. Ükspäev tervitas mind sööklatäid ka – „Hola russo, como estas?”. Ükspäev filosoofia õpetaja küsis veel, et oota kust sa ikka pärit oled, USAst? Ma vastu, et eiei, Eestist, tema ütleb seepeale et aaa, Virginia osariigist?

Vasakul suusatan, paremal ujun, ehk siis üks osa minu kodulinnast.

Täna pealelõunal näitas vanim host-vend Miguel Angel mulle linna. Suundusime kesklinnast klaasist majade, patrullivate politseinike, pintsaklipslaste ja tänavakoristajate, ehk siis enam-vähem täitsa euroopalikust kohast, slummidesse ja muidu äärelinna, mida ehivad graffitid. Enne sinna jõudmist läbisime ka veidi vanema linnaosa, kus on palju värvilisi puitmaju ja käänulised järsud tänavad. Viljandi kõrgemägi nende kõrval on köömes. Äärelinnas oli ka palju korterelamuid, mida kaunistasid peale graffitite rõdudel tuule käes lehvivad riided. Rikkamad flaited (kohalikud gängsterid) elavad väikestes majakestes. Siinkandis pidavat tavakodanikul kohati ohtlik olema ringi käija, eriti minusugusel valgel inimesel. Kuna kaamera oli ka kaasas võtsin äärelinnast ühe tänava äärest paar pilti. Autost välja sain siis juba keegi väike poiss karjus: „Emme, emme, vaata, blond poiss.”. Tegelikult tavaliselt nii hull pole. Miguel näitas mulle veel oma kodu ja käisime kuskil host-isa firma suures laos kus oli palju kalavõrke.

Viva Chile!

2007-09-24T00:41:00.000-05:00

14. septembri hommikul ajasin luugid vaevaliselt lahti, sest kurnav koolinädal oli seljataga, aga motivatsiooni andis reedene päev ja järgnev koolivaba nädal seoses Tšiili iseseisvuspäevaga. Koolis olid erinevad Tšiili iseseisvusimega seotud üritused. Räägiti mida iseseisvuspäeval teha või tehakse peale Tšiili toitude söömise – alates tuulelohe lennutamisest cueca tantsimiseni. Õpetajad ja õpilased laulsid ja tantsisid. Kooli hoovis oli võimas rongkäik, nagu Eesti iseseisvuspäeval, trummimängijad, trompetimängijad – kõik korrektses koolivormis. Päris võimas rongkäik oli. Pärast seda klassijuhatajatund, kus sõime veidi Tšiili rahvustoite – empanadasid (pirukad kus on sees hakkliha, veel mingit liha, oliive, muna ja kõike muud veel) ja miskeid küpsiseid ja midagi veel mille nime ma ei mäleta. Rahvusjoogiks on pisco shower, mis on magus alkohoolne jook ja maitseb umbes nagu mingi cooler või siider. Ja värskelt pressitud puuviljadest mahlad on ka ülihead.

Peale kooli käisin korra kodust läbi ja siis läksime host-vennaga klassivenna sünnipäevale linnast välja, farmi. Sõitsime bussiga sinna umbes tund aega, alguses olid ainult poisid seal. Triblasime veidi lehmade ja lammaste vahel kuni mõned tüübid ära väsisid. Võtsime väikse pesu ja passisime niisama tühja kuni inimesi juurde tuli. Siis kerged paar tundi magamist põrandal, suhteliselt kõval madratsil ja jälle bussile. Seekord ainult viisteist minutit sõitu ja läksime kuskil poole tee peal maha vennaga, et oodata ülejäänud pere, et suunduda Chiloe saarele. Olesklesime kuskil teeäärsel haljasalal, ilm oli ka keskmisest kuumem, seega päris palav oli.

Loksun autoga pere suvila poole – auto aknast paistab Lõuna-Eesti roheliste niitudega kuppelmaastik, ainult et need kuplid on natuke (loe: palju) suuremad kui Eestis, umbes nagu väiksed munamäed reas. Ja nendel kuplitel on rohkem lehmi ja lambaid kui puid. Ka taimestik on suures osas erinev. Peamiseks tegevusalaks saarel ongi põllumajandus ja kalandus. Ilmne on ka fakt, et just siit Ameerika osast, Chiloe saarelt imporditi kartulit esimest korda Euroopasse!

Tegelikult olengi praegu Eestis, mitte Lõuna-Ameerikas

Tee kulgeb küngastest üle, ülesmäge tavaliselt tunduvalt aeglasemalt sest kohalike põllumeeste autod on tee ääres oma lõpu leidnud. Ma sõidan pikki Highway 5-te, mis on maailma pikim kiirtee, mis saab alguse Alaskalt, kulgeb läbi Fairbanksi, Vancouevri, Mehhiko, läbi maailma kuivema Atacama kõrbe ja leiab oma lõpu Chiloe saare lõunatipus, ehk siis liugleb pikki Ameerika läänerannikut.

Pere suvilas saan ringi vaadata vaevalt tunnikese, kui vanim host-vend Miguel mulle järgi tuleb, et kohalikku klubisse mind viia oma sõpradega. Meie läksime sinna tema autoga, kuid kõvemad mehed sõitsid klubi ette mõne vana, roosteussi poolt pureda saanud Chevrolet kastis.

Üks kole pilt ilusast järvest

Host-pere suvila paikneb Pastahue järvest paarisaja meetri kaugusel ja saare keskusest (Castro linnast) mõnekümne kilomeetri kaugusel. Ühel päeval käisime järvel ja kuskil väiksel jõeosal süstadega sõitmas, mis oli väga lahe. Üldiselt olid suvilas 24/7 külalised ja need vahetusid iga 24 tunni tagant, söödi-joodi-tantsiti. Tantsimise ajal läksid lapsed lastetuppa playstationit mängima. Ükspäev kui Castro linna läksime, tahtis Jonathan mõnda uut mängu playstationile osta ja otsisime linnas poodi, millel oleks Playstationi silt. Leidsimegi siis ühe, siseneme kuhugi pisikesse toidupoodi. Host-vend küsib müüjalt mänge, klienditeenindaja võtab leti alt mängude nimekirja, valisime paar tükki välja ja kästi 20 minuti pärast tagasi tulla. Läksime tagasi, anti meile kolm CD-d kilepakendis 1500 peesot (30 krooni) tükki, igale mängule oli väike pilt ka juurde trükitud. Mänge pidavat niimoodi igalpool müüa olema. Lisaks piraatmängupoodidele paikneb Castro linnas palju koloniaalaegseid elamuid, pisikesi puumaju mere ääres (meres?). Castro linn on teistest Tšiili linnadest erinev ja jäänud euroopalikest mõjudest puutumata, nii nagu ka kõik teised Chiloe linnad. Öeldakse, et just siin on õige Tšiili kultuur. Castrol paikneb Chiloe suurim puukirik, erinevaid puukirikuid on saarel palju. Neist 16 kuuluvad Unesco maailmapärandisse, nagu ka Tallinna vanalinn. Kuid paljud neist on ka maha jäetud. Tahtsime minna veel härjavõitlust vaatma, kuid jäime veidi hiljaks.

Lõuna-Ameerika Veneetsia

Teistel päevadel vaatasime veidi ringi järve ümbruses. Ühel päeval läksime linna Dalcahue, kus oli tohtutult kalapaate, neist enamus vanad ja lagunenud ja seda mitte sadamas, vaid lihtsalt rannas, liiva ja kivide peal. Dalcahuelt sõitsime praamiga järgmisele saarele nimega Quinchao ja sealt linna nimega Achao. Achao tänavatel 77% liikunud inimestest olid oranžides kombedes mehed, kes suundusid merele või tulid sealt. Praamiga tagasi suurele saarele sõites nägime nelja delfiini meiega kaasa ujumas ja hüppamas. Ei ole nagu viitsimist praegu pikemalt ja paremalt kirjutada. :)

Paremal paistab linn Achao

Üks ilus võte kirikust mahajäetud kirikust Quinchaol

2007-09-11T19:35:00.000-05:00

Täna hommikul uksest väljudes tabas mind paks piimane udu ja selle tagant eriti ere kuu. Okei, tegelikult selgus, et tegu pole mitte kuuga vaid päikesevarjutusega. Päris suur osa päikesest oli varjatud, Eestis ma pole nii suure osalist päikesevarjutsut näinud varem. Kes teab, võibolla oli isegi hommikul varem päikesevarjutus peaaegu täielik. Üldiselt olen juba suhteliselt rutiinis sees, peale kooli üritan veits keelt ka õppida ja varsti tahaks kuhugi trenni ka minna, kui on kuhu minna. Üks klassivend kutsus mind kuhugile võitluskunsti õppima, midagi karate sarnast ja uisutamas käies kutsuti mind hokitrenni, sest ma oskasin uisutada. Ja ülejäänud variandid on jõusaal või jooksmine või mõni pallimäng.

Ommik

2007-09-02T18:52:00.000-05:00

Muuseas, jällegi... Kui kaua kaevata.. Kui kaua kaevata võib Venemaa mägedeni välja kaevata, siitpoolt maakera. Täna selgus, et siin ei kutsuta lõbustuspargis olevaid Ameerika mägesid mitte Ameerika mägedeks vaid Venemaa mägedeks. No kus need veel asuvad? Himaalaja mäestik küll, aga need pole Venemaa mäed. Üleüldse on siin vist Venemaal suhteliselt hea maine – ükspäev näidati uudistest Putinit, kui maailma seksisümbolit ja maailma kõige kenamat riigijuhatajat ja räägiti et ta tegeleb karatega ja meeldib kalal käia ja kõike muud mida ma ei mäleta ja millest ma aru ei saanud. Paljude jaoks olen ka mina samahästi kui Venemaalt pärit. Kaks pereisa ja üks klassivend on öelnud et - Eesti ja Nõukogude Liit? - perestroika? Üks kutt paralleelist teadis isegi, et Eesti pealinn on Tallinn, vot seda ma ei tea kust ta seda teadis. Üldiselt kuuldakse Eestist siin esimest korda.

Eile sõin tooreid merikarpe. Lihtsalt võtsin ühe merikarbi, urgitsesin selle lahti, pigistasin veidi sidrunist sidrunimahla peale, et see limane osa seal merikarbi sees ilusti liikuma hakkaks ja siis kallasin ilusti kõrist alla, närima seda ei pidanud. Suht maitsetu värk oli üldiselt. Õlut joodi sinna kõrvale, või ka veini. Veini juuakse siin peaaegu koguaeg, lõunasöögi kõrvale, õhtusöögi kõrvale ning odavamaid veine müüakse poes Coca-Cola kõrval ning on ka umbes sama hinnaga (miski 1000 peesot (25 eeku) liiter vms). Merikarbid on iseenesest päris suured – ühe suurema peopesa suurused või suuremad. Õhtusöögiks olid samasugused ja veel igasugused erinevad merikarbid, lõhe ja igasugust liha. Nädalavahetustel on tavaliselt eriti suured söögid. Vahest söön õhtusööki päris mitu head tundi – kõigepealt eelroog, mingi supp ja siis tuuakse igale ühele paras võrkkotitäis igast mereande ja muud liha ja natuke kastet ka, mis hästi ei taha taldrikule ära mahtuda – kanakoib, loomaliha, paarkümmend erinevat merikarpi, mõned teod ja siis veel üht-teist. Ühel nädalavahetusel söödi isegi verivorsti, aga mulle seda ei pakutud, sest arvati et ma ei söö seda, kuna ka teised vennad ei söö. Toidud on siin suhteliselt sarnased Eestiga, või vähemalt mingi osa neist.

2007-08-26T16:30:00.000-05:00

Kui kaua kaevata... Kui kaua kaevata võib Hiinani välja kaevata. Või siitpoolt maakera äkki hoopis Eestisse või kuhugi sinnakanti. Käisin täna kinos filmi vaatamas. Kinos oli vist isegi viis saali, sest minu seanss oli viiendas saalis. Toolid kinos on ikka ülimugavad, saal ise oli suht pisike, aga kinolina oli kattis terve ühe seina ja kinos oli ikka kinotunne, mitte nagu Viljandi kinos. Kino paikneb siin ühes ülisuures kaubanduskeskuses neljandal korrusel, pealtnäha tundub nagu oleks tavalise poe boks, aga tegelt päris suur kino. Filmi nimi oli „Paranoia” – see oli hispaaniakeelne nimi, inglisekeelne „Disturbia”. Päris enam-vähem hea film oli – ei midagi originaalset, ega geniaalset, kuid lõbus thriller. Kõige lahedam oli see, et film oli ingliskeeles ja ma sain kõigest aru ja ei pidanud pingsalt kogu aeg kõike eesti keelde tõlkima ja siis mõtlema.

2007-08-19T21:08:00.000-05:00

Vulkaanjärv Puerto Varases

2007-08-18T19:54:00.000-05:00

Antillanca

Antillanca asub vulkaan Casablancal (1990m). Paar korda laskusin ka tipust, kust oli võimas vaade. Päris pehmet lund (puudrit) eriti ei leidunud, kuna pole sadanud mõnda aega. Antillaca pole küll lähim ja kõrgeim suusakeskus minu kodule, kuid pidavat olema suurem ja lihtsamate radadega nendele, kes pole varem suusatanud.

Üks pilt mille netist leidsin, kuna päris tipus olemise hetkel kaamera puudus.

Sõitsime bussiga kõigepealt kuhugi päris kõrgele mägedesse kuhugi suusakeskusse juba ära, kus polnud lumest haisugi. Üllatusena selgub, et buss edasi ei sõida (vähemalt minu jaoks üllatusena). Kuna mu host-pere tuli autoga järgi, siis viib mu host-isa mõned lumele ja ülejäänud lähevad kuhugi spa sarnasesse kohta. Mahutame siis ennast 11-nekesi Land Cruiserisse ja minek – ees kolm, keskmises istmereas neli ja tagumises reas veel neli tüüpi. Ikka üles mäge ja üles, kui varsti on meie takistuseks teel putka, onu ja teesulg. Tükk aega jutustavad seal midagi mulle suhtselt tundmatus keeles, isegi Uus-Meremaa tüüp, kes on siin juba pool aastat olnud ja õppinud ei saa päris täpselt aru miks me edasi ei saa minna. Arutame seal midagi siis tükk aega, kui meie taga on juba järjekord autosi. Kõik panevad kette kummidele peale – ning kuna meil kette pole, siis ei lasta meid ka edasi. Siiani lund veel näha pole, ainult kerge jääkirme tee ääres. Kaks sõpra küsivad ennast kuhugile võõra auto peale ja saavad sellega küüti. Veidi hiljem saavad kaks meist veel küüti võõra autoga. Ülejäänud kuus, koos minuga, võtame autost oma kotid ja mõned ka lumelaua ja hakkame jalutama. Jalutame ja jalutame, lund tee äärde tekib ikka rohkem ja rohkem. Siin on küll lumi, kuid loodus on võrreldes Eestiga täiesti erinev. Lumi on küll maas, aga puud on ikka suhteliselt rohelised ja suured ja metsikumad. Näiteks sõnajalalehed on tee ääres umbes meetrised. Uurin teistelt, kui palju me kõndima peame. Nad vastavad, et mitte palju, et vähemalt nii neile ütles onu putkast, kuid järgmise kurvi tagant ilmub märk kirjaga „Antillanca 10 km”. Möödub veel autosid, kuid keegi meid peale ei taha võtta. Seega kõnningi viie tumedanahalise tüübiga lõunapoolkeral metsikus looduses lumisel metsavaheteel. Möödub veel mõni aeg, kui üks auto lõpuks nõusutub meile küüti pakkuma – pisike kaheukseline „pirukas”. Mees autost pakub meile ühte kohta, sõbrad panevad mind sinna autosse. Mees teeb mulle tagumise ukse lahti ja paneb mind kongi istuma, auto tagumise rattakoopa peale. Autos on ülejäänud pereliikmed kaks poega ja nende ema. Pere-ema räägib inglise keelt kuna ta oli noorena USAs vahetusõpilane YFU kaudu. Ta räägib veel, et tema pere kolis Tšiili Saksamaalt 1950ndatel ja seega räägib ta ka saksa keelt. Möödume veel kenast mägijärvest ja kosest, kui varsti olemegi lumel. On augustikuu ja mina suusatan – mitte küll murdmaad, kud vähemalt slallidega.

Teel ülesse, kui pirkuta taga kongis istusin ja kui rohelus oli juba kadunud ja need miskid imelikud puud, mis ei ole härmas vaid miskine sammal ripub nende küljes.

2007-08-12T16:35:00.000-05:00

Island Chole

2007-08-08T20:06:00.000-05:00

Kolmapäev – esimene päev en Colegio Santo Tomas ehk siis esimene päev koolis. Endale tuleb valida kolm lisa-õppeainet 9 seast (electivo), lisaks tuleb veel valida kunsti ja muusika vahel. Ülejäänud õppeained on kohustuslikud – kokku 12 erinevat õppeainet. Koolitunnid on küll poole pikemad kui Eestis (90 min), aga tööd tehakse ikka poole vähem. Tegelikult on küll üks tund 45 minutit, aga selle vahel pole pausi ja enamasti on sama aine tundi kaks tükki järjest. Tunni ajal räägivad kõik juttu, naeravad kõva häälega, kõnnivad ringi, vahepeal suhtlevad õpetajaga, kui vaja siis natuke kirjutavad midagi vihikusse ka. Matemaatika tunnis oli natuke rohkem distsipliini. Kuid mate tunniski, teeme ühe ülesande tahvlil ära ja siis kõik arutavad kuni tunni lõpuni, et kuidas nad seda ikka tegid ja siis ongi tund läbi.

Koolis on kohustuslikud koolivormid. Poistel on mustad kingad, hallid viigipüksid, hall polosärk ja kampsun. Tüdrukutel on ruuduline miniseelik ja hele särk ning ka kampsun.

Peale tunde hängimine klassikaaslastega kaubanduskeskuse juures, võtame friikartulid ja lähme kodu poole. Kojumineku transpordiks on täna buss, sest see juhtus just mööda sõitma. Tavaliselt sõidavad kõik taksodega. Taksod on siin täiesti erinevad – igal taksol on oma marsruut, kus linnaosades ta sõidab, taksomeetreid taksodes pole, ühest linnaosast teise sõites on kindel tasu. Need on siis nagu marsruuttaksod. Taksod on alati täis ja neid on palju, sest nendega sõidavad kõik ja see on odav. Taksod on pisikesed Daewoo-d, Opelid ja Chevrolet-d. Peugeot 405 on siin lux-taxi. Aga nüüd – ühistransporti, enne bussi astumist kostab juba tänavale 90ndate trance. Bussi istmed ja seinad on graffiteid täis soditud, buss on pisike ja aegunäinud. Bussijuht on bussi konfigureerinud uue edeva, equalizeriga cd-stereo, kust parajasti tuleb lugu „Track 17”. Istun oma host-vennaga eelviimases reas, kui parajasti hakkab 90ndate tränalugu „Uuh, you touched my shalalalaa”.

Vähemalt Mercedes

Sebastian

Üksteise tervitamine on siin täiesti erinev Eestist. Kohtudes öeldakse Hola. Tsau (Chao) öeldakse ainult lahku minnes, mitte kunagi kohtudes. Paaril korral on juhtunud, et olen ka kohtudes Chao öelnud. Kokku saades - mehed omavahel kätlevad ja naised omavahel või mees ja naine omavahel kallistavad ja teevad põsemusi. Noorte seas ja paremate sõprade seas on levinud erinevad veidrad secret-handshake-id. Paremad sõbrad (mehed omavahel) kallistavad samuti ja annavad põsemusi. Ka õpetajaid tervitatakse põsemusiga, nendega suheldakse nagu sõpradega ja tehakse naljagi.

Õpetajaid üldiselt austatakse. Õpetajad-õpilased räägivad ka isiklikest asjadest. Ühel õhtul käisin koos oma host-perega klassiõe kodus tema pere ja klassijuhatajaga koos õhtust söömas. Õpilased ei võta hindeid õpetajatelt isiklikult nii nagu Eestis, et kui keegi saab kahe, siis öeldakse vabanduseks, et see õpetaja ei salli mind. Hinded õpetaja-õpilase vahelist suhet ei mõjuta. Host-vend näitas mulle pilte peost, kuhu oli kutsutud ka klassijuhata, kes koos oma õpilastega tantsis. Aga õpetajate austamise koha pealt on ka erandeid. Näiteks esimeses ajaloo tunnis, kui õpetaja kutsus mind enda juurde, et minuga tutvuda, siis kohe kostus kuskilt kommentaar et: „Our teacher is very gay.” Hilisemas hispaania keele tunnis käskis õpetaja ühel klassivennal (Diegol) mulle tunni ülesande tõlkida. Diego tuleb ja räägib mulle itsitades, et „We have to write a poem about teachers’ stupid face and her fat ass and so on.” Õpetaja tema kõrval kenasti naeratab ja noogutab.

Üldiselt suhtlevad Tšiillased nagu ka kõik teised lõunamaalased väga vabalt ja küsivad kõike, mis pähe tuleb ning mis võibolla põhjamaalase jaoks oleksid piinlikud. Näiteks täna kutsus ingliskeele õpetaja mind ajaloo tunnist enda tundi Eesti kohta rääkima. Rääkisin neile Eesti kohta nii palju kui parajasti meelde tuli – peamised asjad. Kui midagi enam eriti meelde ei tulnud, siis küsisin et „Any questions?” Esimene küsimus oli, et „Do you have a girlfriend? And why not?” jne. Seda ei pea kartma, et üksi istuma jääd, keegi tuleb ikka rääkima ja uurima kust pärit oled jne.

Host-pere

2007-08-07T19:49:00.000-05:00

Paremalt vasakule minu host-isa (Pablo), -vend (Jonathan), -vend (Miguel), mina, -ema (Janett), -õde.

Mina, host-õde, -venna tütar, -õde.

2007-08-05T18:02:00.000-05:00

Pühappäev. Järgi tuldi mulle kahe noorema venna ja õega. Land Cruiser vedas mind ilusti porisest sisehoovist välja ja viis mind suurlinna tänavatele. Suurlinn ise paikneb mere ääres. Farmi-Teeduks saada mul motivatsiooni polnud, seega sai farmi-elust isu täis ja elan nüüd linnas. Minu linna kutsutakse Puerto Montt-iks. Minu majas elab veel peale minu noorem õde ja kaks venda. Üks neist vendadest, Jonathan, on mu klassivend ka. Lisaks on mu host-peres 28-aastane õde ja 30-aastane vend, kellel mõlemal on oma pere ja kumbki ei ela kodus. Aga ma näen neid sellegipoolest peaaegu iga päev, sest nad käivad ikka õhtu- või lõunasöögil vms. Host-isal on oma firma, mis tegeleb lõhe impordiga Norrast Tšiili ja host-ema töötab lasteaiakasvatajana või algklasside õpetajana.

Puerto Montt. Mõned pildid, mis ma leidsin internetist. Ülemine pilt on tehtud tõenäoselt autotee äärest, mis viib ka minu "koju". Seega elan kuskil seal pildistaja selja taga. Alumisel pildil paistab tagaplaanilt vulkaan Calbuco (2003 m), mis viimati tegutses 1972. Veel asub siinsamas läheduses vulkaan Osorno (2660 m), kus asub ka suusakeskus ja vulkaan Puntiagudo (2460 m). Ja ega mu tänava nimi ilma-asjata Volcan Tulapalca pole. Siin läheduses on mitmeid rahvusparke, ühes neist pidavat võimalik näha olema kuidas laava voolab jõkke.

2007-08-01T19:11:00.000-05:00

Kolmapäev. Jälle sama hommikusöök nagu tavaliselt. Peale hommikusööki läksime Los Muermosesse passipilte tegema, mida on vaja viisa legaliseerimiseks. Jalutasime teise linna otsa, sisenesime kuhugi pisikesse supermercadosse. Host-õde küsis ja rääkis kohaliku klienditeenindajaga, et mul on pilte vaja jne. Pandi mind siis kaupluse valge seina äärde seisma. Poemüüja võttis tagataskust oma 2.2 megapixlise digikaamera, mille tootjanimi oli mulle tundmatu, ja tegi minust pildi. Maksin selle eest 1500 peesot (umb. 30 krooni). 5 minuti pärast olid pildid valmis ka.

Kodus on jällegi nii igav ja tegevusetu, et kirjutan blogi. Võiks ju blogi lõpmatuseni ja detailselt kirjutada, aga seda ei viitsi niikuinii keegi lugeda. Sportimisvõimalused siin puuduvad, mu host-õde mind ühelegi oma sõbrale tutvustanud pole, Saksa tüdruk elab minust liiga kaugel et temaga kohtuda, kaunis vulkaanijärv ja lumised vulkaanitipud paistavad silmapiirilt, aga neid ega ka muid kohalike vaatamisväärsusi ei tutvusta mulle keegi. Niisiis kirjutangi blogi ja üritan natukene hispaania keelt ka õppida. Tahaks piltigi teha, aga kaamera on ka katki!!! (Ilma zoom-ita saab pilti teha, aga siis jäävad ka mingid mustad laigud pildi nurkadesse, kui te eelnevaid postitusi hoolikamalt vaatate, mõnede piltide puhul (nt panoraamid) töötlesin ma need sealt välja ja vahepeal lihtsalt lülitab kaamera ennast sisse ja siis jälle välja). Vähemalt nüüd tean, et asi enam hullemaks minna ei saa. :P

Kesklinn

2007-07-31T18:57:00.000-05:00

Teisipäeva hommik. Tänaseks hommikusöögiks on pannkoogid. Hommikul jälle väike tiir linnas internetipunktis, sest niikuinii midagi targemat teha pole. Lõunasöögiks jälle mingi pulbrijook, riis ja muna. Peale lõunat läksin õega Puerto Montti. Puerto Montti on umbes 50 km, bussisõit sinna maksab 500CHP õpilasele ja kestab umbes 50 minutit. Autotee on küll väga korralik aga iga paari kilomeetri tagant on keegi. kes bussi tahab tulla. Vahepeal olid reisijad isegi 200-meetriste vahedega tee ääres seismas pöial püsti. Bussijuhi kõrval on mees, kes reisijaid bussi kutsub ja bussiaknast karjub „Puerto Montt, Puerto Montt”. Pileti pead alles siis ostma, kui seesama bussijuhi abiline sinult raha tuleb küsima. Tõestuseks, et oled pileti ostnud pead ühe osa piletist bussijuhile andma bussist väljudes. Puerto Monttis kulus mobiili ostmisele umbes 2 tundi, sest keegi ei osanud inglise keelt. Puerto Monttist tagasi tulles saime kuskilt suvalise autotee äärest õige bussi peale. Kõik kohad said täis. Kuskil järgmises peatuses tulid kaks meest peale, seepeale tõusid tüdrukud oma pinkidelt püsti ja pakkusid meestele istet. Mehed istusid rahumeeli maha. Ma vaatasin et „misasja?”, tavaliselt ikka pakuvad mehed naistele istet.

Minu telefoni number on +569 77 328 773. (juhul kui see suunakood õige on)

Peale õhtusööki on kodus jälle igav, telekast hispaaniakeelseid seebikaid ei viitsi ka vaadata. Mõtlesin, mõtlesin ja mõtlesingi, et kui niikuinii midagi teha pole siis hakkan blogi kirjutama oma ellujäämislaagrist lõunapoolkeral.

Tavaline supermercado (supermarket)

2007-07-30T18:43:00.000-05:00

Esmaspäeva hommik. Toas on vist stabiilselt umbes 15 kraadi (umbes nagu ka väljas), sest ma ma magan pikkade dressidega ja toas kannan t-särki, kampsunit ja pusa ja ikka on külm. Kurk on juba valus. Hommikusöögiks jällegi sai, või, mesi, küpsised ja soe piim. Peale hommikusööki lähen õega linna, võibolla oleks õigem öelda külla, internetipunkti. Internetipunkt asub supermercados toiduleti ees. Siin on neli arvutit 14” kineskoopmonitoridega. Peale linnaskäiku jälle koju, väike magus uinak ja lõunasöök. Lõunasöögiks on nuudlid, kolm viinerit ja joogiks mingi gaasideta Spirte-i maitset meenutav jook. Pärast näen, et õde teeb seda mingist pulbrist. Peale lõunasööki jutustab host-isa mulle midagi ning järgmine hetk annab mulle porised kummikud näppu. „Selge, nüüd läheb töötegemiseks,” saab mulle selgeks. Vahetan teksad oma BjornDaehlie suusapükste vastu ja panen porised kummikud jalga. Kõnnin koos host-isaga läbi paksu pori lauda poole. Sergio (host-isa) näitab mulle laudas paari mullikat, võtab kaks heinapalli, viskab need kärru ja ongi minek. Kõnnin siis kohaliku peremehega üle heinamaa ja üle lehmakookide. Kohati muutub heinamaa poriväljaks, nii poriseks et vajun 10 cm pori sisse, kus liikumine ja püstiseismine on vägagi vaevaline. Sergio lükkab veel selle pori sees suurte heinapallidega käru - järelikult on käru-lükkamis-tehnika käpas. Kõnnime mõnda aega veel üle lehmakookide ja niitude kuni jõuame lehmakarjani. Sergio ajab lehmad minema teise karjamaa poole. Nii, nüüd antakse käru sangad mulle kätte. Lükkan käru, aga Sergio jutt ei lõppe ikka, mina ei saa sellest midagi aru, ütlen ainult „si, si, si.” Jõuame järgmise lehmakarjani. Nüüd näitab ta käte abil, et aja lehmad sinnapoole ja käseb mul midagi öelda. Karjun siis midagi hispaaniakeelset lehmadele, ja ennnäe, nad liiguvadki, mõni blokib veidi ja ütleb „ammuuu”. Mina jälle karjun midagi, siis nad ikka liiguvad. Seejärel Sergio viskab heinapallid erinevatesse kohtadesse laiali ja hakkab mulle hispaania keeles numbreid õpetama: „Uno, dos, tres......” Selle maalapi peal lugesin kokku 15 lehma. Siin on ka väike jõeke. Maad on mu host-perel väga palju, kõndisime majast vähemalt kilomeetri kaugemale, et selle lehmakarjani jõuda. Host-isa näitab näpuga ümberringi silmapiiri suunas ja siis enda peale ja lausub uhkelt „Mi, mi, mi”. Ta demonstreerib veel mulle mingeid puid ja nende lehti ja seletab midagi hispaania keeles juurde. (Eestis selliseid puid pole). Mina endiselt „Si, si, si”.

Õhtusöögiks on jälle nagu ikka - sai, või, mesi, küpsised ja soe piim. Õhtusöögi ajal vaatab kogu pere „Zorrot”. Isa naerab südamest, kui Zorro kõik valvurid korraga maha lööb ja ema ohhetab, kui keegi Zorrot terava noaga ähvardab. Lähen voodise üheksa ajal. Hommikul ärkan poole 10st – 12 tundi magamist!

Los Muermose tänavad, kui hästi vaatate näete ühte vulkaani kahh

2007-07-29T15:37:00.000-05:00

Pühappäeva hommik. 12-tunnine bussisõit on läbi saamas. Bussiaknast paistab väike järveke ning rohelised niidud lehmade, lammaste ja üksikute majadega, tagaplaanil võrratud lumised mäetipud. Jõuame Puerto Montti. Näen bussiaknast oma host-ema ja –õde. Ma pole just eriti vaimustunud. Host-isa bussijaamas pole. Los Muermosesse viib mind ja mu host-pere piirkonnajuhataja Andrea oma nelikveolise Subaru Foresteriga, sest minu perel autot pole. Sõidame läbi Puerto Montti Los Muermose poole ja jõuame agulipiirkonda – räpased tänavad, ebakorrapärased majad (hütid), nende vahel paar kõrget pilvelõhkujat. Mäeküljed on täis väiksed majadesarnaseid onne, sinna autoteid ei vii, sinna saab ainult kondimootoriga. Jõuame linnast välja, autotee on väga korralik, loodus on kena, tee ääres on mõned majakesed.

Peagi leian ennast Los Muermosest hüttide vahelt auklikul kruusateel, ühe elektriposti küljes on siga kes sööb rohtu, kana jalutab, koerad jooksevad ringi, lambad on kuskil tara taga, tee läheb edasi, Subaru Forester veab meid kenasti läbi poriloikude. Varsti näitab kasuõde mingi maja poole ja ütleb naeratades „my house”. Võtan autost oma kaks kohvrikest ja kõnnin läbi porise siseõu oma valgete adidadese tossudega. Maja näeb väljastpoolt välja nagu paadikuur. Host-õde viib mind läbi maja teisele korrusele. Trepp teisele korrusele on võrdlemisi järsk, kohvritega sealt üles saada polegi nii kerge. Ta viib mind mu tulevasse tuppa - roosakas puusein, puupõrand, üle seinade jookseb elektrijuhe, laes ripub elektripirn, valgust toob tuppa väike aknaruuduke, ühel seinal on loomade fotod, toa uks on värvimata, ainult värv maha lihvitud, toas on kaks voodit, üks täidab diivani ülesannet ja teine on vist magamiseks, kahe voodi vahel on umbes pool meetrikest ruumi riietumiseks, aga riidekappi siin toas pole. Õde näitab mulle kehakeele abil, et kogu see tuba on mulle. Suundun tagasi esimesele korrusele kööki - linaleumpõrand, puuküttega pliit, väike lauake ja kaks väikest akent. Köögis on ka telekas, sest majas elutuba pole ja elutoa ülesannet täidab köök. Ükskõik, kus maja osas ma seisan on mul tunne nagu ma sõidaksin laevaga, sest maja üks nurk on vähemalt pool meetrit ühele poole kaldu. Uksi ei pea ise kinni tõmbama - need vajuvad ise kinni. Õde küsib minult: „Breakfast?”. Mina ikka „Si, si, si.” Istun siis veidi vilutse laua taha, joon sooja piima ja võtan küpsiseid kõrvale ning tutvun oma perega.

Kuna olin bussireisist väsinud, siis tegin väikse uinaku kuni mu õde mind äratas ja kutsus lõunasöögile, siis kohtusin ka isaga. Söögilauas olid onu, isa, ema, mõlemad õed ja vanema õe poiss-sõber. Lõunasöögiks on kartulipuder kanalihaga ja mingi kohalik Fairy’t meenutav karastusjook Kem.

Onu sõidab 1950ndate aastate punase aegunäinud Citroen-i muhuga ja kohalik ärimees, vanema õe elukaaslane, sõidab 1990ndate valge, puhtaksküüritud Hyndai-ga.

Peale lõunasööki tutvustas mu host-õde mulle linna, kodukanti ja teist onu. Kõnnime linnas ja teeme slaalomit poriloikude vahel. Vaatepilt on endiselt muserdav – majademoodi onnid, räpased tänavad, porliloigud, naeratavad aga pesemata inimesed, silmapiiril lumised mäetipud, soojakraade umbes 10, iga teise onni kohal on kulunud silt „Supermercado”, viltused elektripostid, kodutud koerad ja kassid, vanad autoromud, graffitid seintel. „See vist ongi maailma lõpp,” - mõtlen ma. Tegeliku maailma lõpuni ehk siis maailma lõunapoolseima linnani on tegelikult rohkem kui paarsada kilomeetrit, seal on lihtsalt pingviinid, liustikud ja külmem ilm. Kõige ilusam ja korralikum ehitis linnas on kirik. Peatänaval on asfalt ja selle ääres on ka mõni veidike euroopalikum maja plekkkatuse ja puitvoodriga.
Peagi on käes õhtusöök, õhtusöögiks on sai, või, mesi, küpsised ja soe piim. Mett määritakse siin saia peale. Peale õhtusööki näitab õde mulle sõnaraamatust sõna banarse (vannis käima). Ma mõtlen et „jess, saan sooja dušši alla ja ennast puhtaks pesta”. Õde ütleb et „no shower, only banera (vann)”. Mõtlen et „ah, soojas vannis on ka hea lebotada, kuid igapäevase pesuga läheb siin siiski raskeks.” Selgub et kraanist ja duššist tuleb ainult jääkülma vett. Ema soojendab natuke sooja vett ahiküttega pliidi peal, tõstab sealt kulbiga veidi määrdunud ämbrisse ja viib seda natuke vannipõhja. Annab mulle kapist beežika veidi aukliku rätiku, naeratab, näitab mulle püstist pöialt ja sulgeb enda järel ukse. Vaatan, vannis maksimaalselt 5 cm peaaegu sooja vett. Lasen siis veidi külma vett kraanist juurde, vanni lisandub lisasentimeeter vett, aga vesi on muutunud vaid leigeks. „Okei, külma vett ma juurde ei saa lasta, muidu on seal jääkülm vesi.” mõtlen ma. Jesss, nüüd läheb vannitamiseks, 5 cm vett vanni põhjas. Vann roostetab, ning on räpane, vanni ees olev „kardin” ripub harjavarre küljes, vannivees ujub väike puuoksake. Võtan siis riidest lahti ja pistan oma jalalaba vette, istun vannipõhja, aga tunne on nagu istuks nagu tänaval poriloigus. „Täiesti pe**es!!!!!” on minu ainuke mõte. Teen juuksed märjaks ja topin ennast jälle kiiresti riidesse. „Kui see eluke siin lõunapoolkeral nii jätkub, siis jõuan 1. septembril veel Kaare kooli,” Lähen siis enda tuppa, voodisse ja teki alla, kui märkan, et välja hingates tuleb suust auru, sest tuba on nii külm.

2007-07-28T18:41:00.000-05:00

Lauppäeval sõitsime tagasi Santiagosse. (ülemisel pildil väike osa Santiago äärelinnast, sealsest sudust ja natuke paistab mägesid ka sudu tagant) Põhjaminejad läksid lennukile ja bussidele. Santiago ümbrusesse jääjad kohtusid YFU kontoris oma peredega ja sõitsid koos perega oma uude koju. Lõunasseminejatele telliti YFU kontorisse pitsad. Peale söömist sõitsime metrooga kesklinna. Käisime kuskil mäel kesklinnas ja paaris poes. Santiago on kena linn. Olen kuskilt kuulnud, et Santiago on maailma üks räpasemaid linnu, kuid ma ei saa öelda, et see oleks mustem, kui näiteks Tallinn või Tartu, pigem palju puhtam kui Tallinn. Kuid ma ei ole ka kogu Santiagot näinud, küllap on ka räpasemaid linnaosi. Lauppäeva õhtul veel üks kiire õhtusöök Hiina restoranis ja siis suund bussile.

Buss peaks väljuma 22:04. Kell on 21:20 ja selgub et mu seljakott on kogemata viidud hotelli, kus ööbivad need kes lähevad Pühappäeva hommikul lennukiga Lõuna-Ameerika mandri lõunatippu (Punta Arenas-esse). Kulub veel veidi aega mõnede toimetuste jaoks ja kell on 22:24. Istun YFU Tšiili direktori WV Golf 5-te, ta ütleb mulle et „we have to fly.” Me pidime jõudma hostelisse koti järele ja siis veel bussijaama. Sõidame kolmekümnealas, piilun spidomeetrit, see näitab veidi üle seitsmekümne. Ta vilgutab tulesid jalakäijatele ja annab ettejääjatele signaali. Naerab ja ütleb jälle „Sorry, we have to fly or you gonna miss the bus.” Linnas on ummik – jälle signaal. Üks kurv läheb linnas veidi pikaks ja venib haljasalale –Ups. Ta räägib mulle Santiago ja Santiago metroo kohta, kui kuulen jälle „Damn!”. Me sõitsime õigest teeotsast mööda. Aga pidur ja gaasipedaal aitavad hädast välja. Jõudsime hostelisse, jõudsime aegsasti ka bussijaama ja ka bussile. „We did it!” kõlab direktori võidulause. Minuga samas bussis on veel kolm saksa tüdrukut. Üks neist hakkab elama minuga samas linnas, teised kaks saavad nautida Puerto Montti võlusid.

Aasta Tšiilis

2007-07-27T23:24:00.000-05:00

Viljandi-Tallinn-Helsinki-Pariis-Santiago (2h + 1,5h + 4h+14h =21,5 h sõidus)

Pariisist Santiagosse lendasin Boeing 777-ga 14 tundi. Igal reisijal oli oma ekraan, kust sai erinevaid filme vaadata, mängida mänge ja jälgida kaardilt, kui kaugele on lennuk jõudnud jms. Minuga samal lennul olid veel neli Soome tüdrukut, üks Rootsi tüdruk ja Hiina tüdruk. Lennukis ja lennujaamas on kõik väga sõbralikud, suhtlevad üksteisega ja naeratavad. Lennukis istusin Pablo kõrval, kes töötab Taani kuninglikus mereväes, aga on pärit Tšiilist. Ta rääkis mulle Tšiili kohta, oma suurest kodust ja toredast perest. Tema väitel on Tšiili kõige erilisem riik maailmas, looduse, kliima, inimeste ja kõige muu poolest ning, et vein mis on parim Euroopas on halvim Tšiilis. Ühel igaval hetkel, kui jutt otsa lõppes võtsin oma laptopi põlvedele, et muusikat kuulata ja mängida. Pablo nagu omale jopele: „Where are naked girls, dude?”.

Lennujaamast väljudes, bussi poole kõndides rabasid meid, YFU õpilasi, enda haardesse kohalikud tüübid, kes meie kotid enda kätte võtsid ja naeratades laususid: „Welcome to Chile!”. Me arvasime et nad on bussijuhid, sest kohalikud YFUkad rääkisid nendega midagi kohalikus keeles. Mõni aeg hiljem, kui me bussis istusime tulid jälle naerusuised tõmmud mehed „Welcome to Chile!” ja küsisid meilt tippi. Kuna ka teised andsid, siis andsin ühele ühe dollari. Tema vastu: „No, no, five, five”, andsin talle siis ühe lisadollari, tema jälle „five, five, five” seekord ütlesin ma „no, no, no”. Väsitas veel veidi mind ja jättis siis mind rahule. Brasiilia tüdruk Beatrice minu kõrvalt andis talle kohe 5 dollarit ja ütles mulle veel rahulolevalt et „I paid 5 dollars for nothing.”.

Sõitsime ligi 40 õpilasega Olmue-sse, umbes pooleteise tunni tee kaugusele Santiagost, üle mägede. Olmue on lahe väike mägilinnake. Ööbisime korralikus hostelis - wifi, telekas igas toas, suured mugavad voodid, suured vannitoad, väga head kolmekäigulised lõuna- ja õhtusöögid, välibassein, väga sooja veega sisebassein, mullivann, saun, jõusaal. Olmues oli eelorientatsioon, kus räägiti kõike sama mis Eesti eelorientatsioonil – perest, koolist, suhetest, YFU reeglitest jne. Õpilasi oli seal Hiinast USAni. Kõige rohkem oli sakslasi – umbes 15. Õhtul chillisime linnas kohalike latiinotüdrukutega ja skeiteritega samas pargis. Kohalikud kutid skeitisid, meie vaatasime ja jõime õlut. Seega kolmapäev, neljapäev, reede ja lauppäeva hommik möödusid Olmues.

Olmue ja selle tühjad tänavad

Viva Chile! vasakult paremale - Sveitš, Läti, Holland, Holland, Läti, USA ja seal all Eesti kah

Negro