Minu ja teiste vahetusõpilaste eelmisest korrast Olmues oli möödas 10 kuud. Ajast millal hakkas Tšiili vahetusaasta. Ajast millal kõik suhtlesime inglise keeles, vähesed rääkisid hispaania keelt. Ajast millal keegi ei teadnud Tšiilist suurt midagi. Mõned üksikud, kellel koduigatsus liiga suur oli, olid selle aja jooksul kodumaale tagasi pöördunud. Minu blogi esimene postitus oli just Olmuest! -
http://tts0.blogspot.com/2007/07/aasta-tiilis.html. Olid kohal ainult eurooplased ja üks hiinlane.
Seekord oli re-entry orientatsioon ja räägiti kuidas Tšiili sõpradele, vahetus-perele ja kõigile tuttavatele nägemiseni öelda. Räägiti sellest, et kui eelmine aasta kodust lahkusime, siis pidime mõtlema, et me ei saa seda ja seda aasta aega teha ning teda ja toda aasta aega näha, ning nüüd on olukord veel keerulisem. YFU jagas nõuandeid kuidas tšiillastega kenasti hüvasti jätta jne. Samuti rääkisime veel sellest, et kas ja kuidas keegi vahetusaasta jooksul muutunud on – jäime üksmeelele, et keegi pole jõudnud veel 10-kuuga oluliselt muutuda. Kuid samuti jäime üksmeelele, et väikseid muutusi on Tšiili meie kõigiga teinud. (Vahetusaasta kestab veel edasi, seda ka kodumaal – ei ole mõtet kokkuvõtteid teha.) Kaalumuutjaid isegi ei olnud, mida tavaliselt pidavat rohkem olema, mina olen ka täpselt samasugune nagu ennem. :)
Turistipildil mina ja turistid
Olmue
Minu üllatuseks/pettumuseks oli see, et vahetusaasta ei võrdugi alati sellega, et inimene muutub paremaks suhtlejaks, julgemaks, maailmale avatumaks jms. Näiteks, mäletan ühte tüdrukut, kes eelmine aasta kõigiga suhtles ja jutustas, nüüd istus üksi. Oli teisigi, üks-kaks õpilast, kes tundusid palju vaiksemad ja mõtlikumad võrreldes eelmise aastaga. Seega ei pruugigi kogumus kõigile alati positiivne olla. Selleks, et hästi läheks tuleb lihtsalt osata õigel ajal vahetus-pere ära vahetada või üldse koju ära minna, juhul kui Tšiili elu ikka nii erinev kodumaa omast on. Üks tüdruk on pere vahetanud lausa viis korda ja oli ka õpilasi, kes alles nüüd vahetusaasta lõpus on jälle pere vahetanud.
Teisest küljest selle üle me loomulikult ei vaielnud, kas vahetusaasta suurele osale õpilastest oli positiivne või ei – kui palju uusi paiku me nägime, kui paljudes uutes linnades me käisime, kui palju uusi ja huvitavaid inimesi me kohtasime, kui palju erinevatest rahvustest inimesi me kohtasime, kui palju uut me õppisime, kui palju uusi tuttavaid me saime, kui palju uusi sõpru me saime, kui palju paremini me nüüd maailma mõistame, kui palju rohkem me nüüd oskame tolerantsemad olla, kui palju rohkem empaatiat meis nüüd on, kui palju rohkematest vaatenurkadest oskame asjadele vaadata, kui palju parem või halvem on vahetusmaa kultuur, kui palju rohkem me nüüd oskame mõista oma päris õiget perekonda kodumaal, kui palju rohkem me nüüd oskame mõista ja näha erinevaid asju ja nii edasi ja edasi ja edasi.
Enda vahtusaasta ja muutuste kohta ei tahaks veel kokkuvõtteid teha, sest vahetusaasta pole veel läbi, ning YFU väitel käib vahetusaasta edasi veel paar kuud ka kodumaal. Praegu tunnen küll ennast täpselt samasugusena nagu ma olin ka aasta tagasi. Lihtsalt aeg on edasi läinud ja mõned asjad on selgemaks saanud.
Tegelikult me ei filosofeerinud Olmues üldse nii palju nagu mina siin postituses – meil oli ainult meile, YFU Tšiili vahetusõpilastele, reserveeritud viietärniline hotell kahe suure basseini, sauna, mullivannide, suurte tubade ja rohke söögiga ja kõige muu hea ja paremaga. Viimasel õhtul Olmues korraldas YFU meile isegi „disko” koos diskoriga, snäkkide ja õludega.
Eelmisel aastal peale paari nädalat Tšiilis sai mulle selgeks, et teisel pool maakera on inimesed täitsa samasugused. Nüüd Olmues eurooplastega aega veetes sai mulle jällegi selgeks, kui erinevad võivad olla ladina-ameeriklased ja eurooplased. Veider.
Valik eurooplasi